Ristiinimese elu

Ristiinimese teekonna algus

Kristus jättis oma jüngritele ülesande: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19) Nii täidab kristlik kirik ka tänapäeval inimesi ristides oma Issanda käsku.

Vanadel ristimisvaagnatel võime kohata pilti paradiisist Aadama ja Eevaga elupuu juures. Aadam ja Eeva tuletavad meile meelde, et inimene on võimu- ja vabadusihas kaotanud jumalanäosuse, on oma loomult rikutud. Ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. Paradiis ei ole idüll kuskilt minevikust, kus elati muretut elu ja tööd ei pidanud tegema. Paradiis tähendab pigem olukorda, kus patu barjäärid ei lahuta inimest Jumalast ja suhe Jumalaga on vahetu.

Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.

Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:3-4)

Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus.

Ristimisel kasutatakse vett ja Piibel kasutabki vahel ristimise kohta mõistet ‘uuestisünni pesemine’. Piibel ei anna juhiseid, kui palju ristimisel vett vajatakse, kas piisab vee valamisest, piserdamisest või tuleb ristitav vee alla kasta. Vaatamata vee hulgale peseb ristimine maha kõik patud. Vee tähendusest räägib vana ja sügava sisuga vee pühitsuspalve.

Püha Jumal, kõigeväeline Issand, armuline Isa! Me täname sind, et juba aegade alguses sinu Vaim hõljus vete kohal ning sa lõid taeva ja maa. Vee jõul sa toidad ja hoiad ülal meid ja kõike elavat.
Veeuputuses sa mõistsid hukka patuse maailma ning päästsid uskliku Noa ja tema perekonna. Sa viisid Iisraeli rahva läbi Punase mere, orjusest tõotatud maa vabadusse. Jordani vees Johannes ristis sinu Poja ja ta sai Vaimu võidmise.
Ristimisega tema surmasse ja ülestõusmisse vabastas sinu armas Poeg meid patu ja surma ahelaist ning avas tee igavese elu rõõmusse ja vabadusse. Ta tegi veest sinu riigi ja puhastumise ning uuestisünni märgi. Tema käsu järgi me teeme jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.
Vala välja oma Püha Vaim, et tema, keda siin ristime, saaks endale uue elu. Pese maha tema patud, kes on puhastatud selle vee kaudu, ja too ta esile kui sinu aulise kuningriigi pärija. Sulle olgu kiitus ja au ja kirkus sinu Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, Püha Vaimu ühtsuses nüüd ja igavesti. Aamen.

Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – Kirikusse. Me ütleme selle kohta ka nii: kristlane kuulub Kristuse ihusse.

Nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. (1Kr 12:12-13)

Sündmus kogu eluks

Inimest ristida pole kunagi hilja. Vahel tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga oma laps ristida, kuid enda ristimisele pole nad veel mõtelnud. Jeesus aga ütleb:

“Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5)

Inimese usk või uskmatus, eelarvamused ja lihtsalt teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust.

Inimene ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Sakrament on Kristuse enda tegu.

Martin Luther ütleb:

“Jumala teod on alati õndsust toovad ja õndsuseks vajalikud, välistamata seejuures usku, vaid nõudes seda. Ilma usuta ei ole võimalik Jumala tegudest osa saada. Ainult sellega, et sa lased enese veega üle kallata, ei ole sa ei õndsust vastu võtnud ega sellest kinni hakanud nii, et see sulle kasuks tuleks… Aga selle uskumise juurde kuulub ka arusaamine, sest puudu pole mitte aardest, vaid puudu on selle mõistmisest ja sellest kinnihoidmisest” (Suur katekismus, IV pt).

Ristimisega algab elu, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armulauasakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt.

EELKs ristitakse aastas umbes 4000 inimest. Kasvab väikeste laste ristimiste arv. See on märk, et kristlikud vanemad soovivad ka oma lapsed varakult liita Jumala laste perekonda. 90-ndate aastate algul kasvas ristimiste arv hüppeliselt. Ateistliku kirikuvaenuliku poliitika alt vabanemine võimaldas inimestel tulla rahuliku südamega end ja oma peret ristima. Suurem osa tol ajal ristitutest olidki täiskasvanud. Praegu võib hinnata, et vähemalt iga neljas eestlane on luterlikus kirikus ristitud.

Ristimistalituseks valmistumine

On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Parim ristimisaeg on lapse esimestel elukuudel. Laps ristitakse vanemate soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Sellepärast peavad ka lapse vanemad olema ise koguduseliikmed.

Talituse aeg ja koht lepitakse kokku kirikuõpetajaga. Tema käest saab nõu küsida ka muude üleskerkinud küsimuste üle.

Ristimistalitus toimetatakse kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega. Tavakohaselt riietatakse ristitav valgesse. Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu. Beebile sobib panna selga nn ristimiskleit.

Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid. Pärast talitust võib korraldada kodus või koguduse ruumides külalistele pidulaua.

Lapse ristimisel valitakse ka ristivanemad: tavaks on võtta poisile kaks ristiisa ja üks ristiema, tüdrukule kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanemaid võib olla ka rohkem või vähem. Nad võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja käekäigu eest. Sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole koguduse liige.

Sageli on probleemiks see, et need, keda ema-isa sooviks oma lapse ristivanemateks, ei ole ise ristiinimesed. On kurb, kui laps jääb ristimata täiskasvanute usulise ükskõiksuse, hooletuse või laiskuse pärast. Aga vahel on just ristivanemaks kutsumine saanud inimesele selleks tõukeks, mis aitab ületada oma sisemisi tõkkeid ning tulla ise ristimisele ja ühineda kogudusega. Ühel inimesel võib olla ka mitu ristilast. Nii ei peaks tänapäeval küll lapse ristimine ristivanemate puuduse taha takerduma.

Ka noor või täiskasvanu võib ristimisel endale valida ristivanemad, kuigi see ei ole kohustuslik. Noor inimene oskab juba ise otsustada, et ta tahab saada ristitud, kuid tublist ristivanemast on temalegi rõõmu.

Noorele ja täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti toimub see leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon.

Ristimistalitus

Talitust raamistab ühine laul, Jumala sõna lugemine ja palve. Pärast alguslaulu loetakse pühakirja ja õpetaja peab kõne. Ristitavale tehakse ristimärk laubale ja rinnale. Rist on kurjast puhastumise märk ja sellega antakse inimene Jumala juhtimise alla.

Siis peab õpetaja veepühitsuspalve. Loetakse apostlik usutunnistus. Selles on lühidalt sõnastatud meie usk, “milles ka meid endid on ristitud.” Enne ristimist küsib vaimulik vanemate ja ristivanemate käest: “Kas te tahate, et see laps ristitaks selles pühas usus Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kas tahate talle anda kristliku kasvatuse?” Vanemad ja ristivanemad vastavad: “Jah!” Täiskasvanu vastab ristimisküsimusele ise.

Siis toimub talituse kõige tähtsam osa: ristimine. Õpetaja valab ristimisvett kolm korda ristitava pea peale, nimetab ristitava nime ja ütleb: “Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” Vesi märgib sündi, sõna sündimise kvaliteeti: Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks. On toimunud midagi erilist ja suurt, mida me ei suuda lõpuni seletada ega mõista. Aga me saame usus vastu võtta, mida Jumal on tõotanud ja siira rõõmuga tervitada uut kaaskristlast: “Tere tulemast Jumala perekonda!”

Mitmel pool on tavaks anda ristitavale põlev küünal – Kristuse valguse sümbol. Kristus on maailma valgus ja teda järgides käime ka meie valguses. Ristimisküünalt on sobiv kodus süüdata sünni- ja nimepäevadel ning ristimise aastapäevadel, iga kord, kui meenutame oma ristimist.

Talituse lõpus annab õpetaja ristitule ristimistunnistuse. Ristivanematel ja külalistel on tavaks kinkida lilli või midagi sellist, mis võiks olla lapsele abiks kristlaseks kasvamisel. Asjakohaseim kingitus on kindlasti kaelarist, kristlase märk ja Kristuse kingitud uue elu tunnistaja. Väike hõbe- või kuldlusikas sümboliseerib soovi osaleda lapse toitmisel ja kasvatamisel.

Lapsepõlv

Ristitud lapsel on õigus oodata oma vanematelt ja ristivanematelt, et nad õpetatavad teda tundma seda usku ja elama selles usus, milles ta ristiti. Söögipalve ja õhtupalve kuuluvad lapse kõige esimeste ja vajalikumate harjumuste hulka. Lapsed võetakse kirikusse kaasa nii noorena ja nii sagedasti, kui iganes võimalik. Kogudus saab vanemaid selles kasvatustöös aidata. Meie maal on pühapäevakool kõige levinum võimalus, mida kogudus pakub lapse usulise arengu suunamiseks ja õpetamiseks.

Ristitud lapse kasvatus on suunatud leeripäevaks ettevalmistusele, et ta iseseisvaks inimeseks sirgudes võiks saada ka iseseisvaks kristlaseks. On vanemaid, kes väidavad, et nad tahavad lasta oma lastel enestel otsustada, kas saada usklikuks või ei. Nad jätavad lapse ristimata, ei võta teda kaasa kirikusse ega õpeta palvetama. Ometigi söödavad ka need vanemad oma lapsi ja panevad kuivad mähkmed, küsimata, kas laps seda soovib või ei.

Koguduse lastetöö

Pühapäevakoolitöö on alguse saanud Inglismaalt, kus 1780. aastal hakati ajakirjaniku ja ühiskonnategelase Robert Raikesi eestvõttel korraldama vaeste vabrikutööliste laste koolitamist. Pühapäevakoolis õpetati alguses ka lugemist ja arvutamist, kuid hiljem kujunes see eelkõige laste usulise kasvatamise kohaks.

Eestis sai pühapäevakoolide tegevus alguse 19. sajandi teisel poolel Läänemaalt. Nõukogude okupatsiooni ajal keelati pühapäevakoolitöö, kuid lastele ristiusu õpetamist ei suudetud päriselt lämmatada. Vaikselt koguneti koguduseliikmete kodudes näiteks laste sünnipäevapidude nime all. Kogudustes hakati uuesti avalikult pühapäevakooli pidama 1989. aastast ja see töö sai kiiresti hoo sisse. Loodi EELK Pühapäevakooliühendus, mis koordineerib koguduste pühapäevakoolitööd, aitab kaasa õppematerjalide koostamisel ja õpetajate koolitamisel ning organiseerib üldkiriklikke lasteüritusi.

Pühapäevakoolid tegutsevad suuremas osas Eestimaa kogudustes. Pühapäevakooli õpetajateks on tavaliselt aktiivsed koguduseliikmed, kes on saanud vastava koolituse ja teevad seda tööd armastustööna. Vastavalt kohalikele võimalustele ja tavadele võivad tunnid toimuda ka nädala teistel päevadel. Maal püütakse pühapäevakooli korraldada ka kirikust kaugemal olevates külades, kas koolimajas või kellegi kodus, et lastel oleks hõlpsam kohale tulla.

Kogudused organiseerivad pühapäevakooli nii, nagu kohapeal on võimalusi ja vajadusi. Pühapäevakoolis ei ole selgeid vanusepiire, klassidesse jagunemist ja ühtseid õppeprogramme. Kui on rohkem kaastöölisi ja ruume, võivad pühapäevakoolis toimuda tunnid erinevates vanuserühmades ja seda juba paariaastastest lastest alates. Sageli käivad pühapäevakoolis noored kuni leeri minekuni või kauemgi.

Koguduse lastetöö ei piirdu ainult pühapäevakooliga. Lastetöö eesmärk ja ülesanne on tuua lapsi usule lähemale, kasvatada ja leida neile rakendust koguduses, et nad võiksid kasvada kiriku osadusse. Koguduse lastelaagrid, väljasõidud, osavõtt üldkiriklikest lastepäevadest ja laulukoorid teenivad ikka sama ülesannet. Tänapäeval luuakse koguduste juurde jõudumööda laste, samuti ka noorte ja täiskasvanute huvialaringe. Meisterdamise, joonistamine, spordi ja muu tegevuse kaudu võib laps otsida ja leida armastavat Jumalat. Teisalt pakuvad laste huvialaringid võimalust ka koguduseliikmetest kunstnikele, näitlejatele, käsitöö harrastajatele, spordijuhtidele ja teistele rakendada oma andeid Jumala riigi töö heaks.

Kooli usuõpetus

Eesti Vabariigi kodanikule põhiseadusega tagatud usuvabadus annab noorele ka õiguse õppida koolis usku tundma. Usuõpetuse eesmärgiks on õpetada lapsi orienteeruma kristlikus usus ja selle kultuuritraditsioonides, tutvustada teisi usundeid ja maailmavaateid, arendada eetilisi arusaamu ja võimet teha vahet hea ja kurja vahel. Põhjendamatu on nende kartus, kes arvavad, et usuõpetuses tahetakse pöörata õpilasi usklikeks.

Usuõpetuse õppimine ja õpetamine on riigiseaduste kohaselt vabatahtlik. Õpetamise tagamine on koolile kohustuslik, kui õppida soovijaid on linnakoolides kooliastme kohta vähemalt 15 ja maakoolis 10.

Skautlus arendab keha ja vaimu

Skautlus kasvatab noort kujunevat isiksust mängu kaudu. Skaudid järgivad kümmet skaudiseadust, mis toovad noorte ette positiivsed mõisted aususe, truuduse, abivalmiduse, sõbralikkuse, viisakuse, kuulekuse, õilsuse, kokkuhoidlikkuse ja puhtuse kohta. Nende eeskujuks on rüütliseadused, mis omakorda põhinevad Piibli käskudel.

Vanemad poisid (ja ka tüdrukud) ergutavad nooremaid väärikatele tegudele. Selle mängu kaudu sirgub poisist mees ja väärikas riigikodanik, kelle elustiiliks on kohusetunne, meelekindlus ja eneseohverdus – rüütel oma kodu ja ligimese kaitseks, auks Jumalale. Skautide tõotus kõlab: “Tõotan teha kõik, mis minu võimuses, et täita oma kohustusi Jumala ja Eesti isamaa ees, teha head ligimestele ja igal ajal talitada skaudiseaduste järgi.”

Skautlusele pani aluse inglane lord Robert Baden-Powell 20. sajandi alguses. Eesti Vabariigis olid 1930ndatel aastatel skautlus ja mitmed muud noorteorganisatsioonid laialt levinud. Nõukogude okupatsiooni aastatel oli skautlus keelatud ning lastele ja noortele sunniti peale ristiusuvaenulikku ideoloogiat. Pärast Eesti vabanemist kogub skautlus taas jõudu. Kirik toetab igati skautide tegevust. Jumal on üks kolmest tõotuse osast isamaa ja skaudiseaduste kõrval.

Leeriaeg

Leeris käimine on oluline samm noore täisikka jõudmisel. Okupatsiooni aastatel käidi leeris 18aastaselt, kuna riigi seadustega oli nooremate konfirmeerimine keelatud. Praegu tulevad noored üha rohkem leeri juba 15aastaselt või gümnaasiumi ajal. Pühapäevakoolist väljakasvamise järel tundub loogiline otsida oma teed ja ühineda kogudusega iseseisva liikmena.

Juba reformatsiooni ajast peale õpetati leeris (saksa keeles tähendab lehren ‘õpetama’) nii Piiblit ja katekismust kui ka lugemist ja kirjutamist. Noored said abielluda, kui nad oskasid lugeda-kirjutada ja olid leeris käinud.

Tänapäeval võib leer kesta mõnest kuust kuni aastani. Leeris õpitakse tundma Piiblit, katekismust, tutvutakse jumalateenistuse, talituste ja kiriku eluga. Kokkuvõtlikult: leer on koguduseliikme ettevalmistus.

Mitmetes kogudustes antakse osa õpetust leerilaagris. See võimaldab elada, tegutseda, õppida, palvetada koos. Leerikoolis ja -laagris koos tegutsenud noori liitev side võib püsida elu lõpuni.

Leeriõpetuse eest vastutab koguduseõpetaja, töös osalevad võimalust mõõda ka organist, noortetööjuht ja teised koguduse töötegijad. Leerikooli lõpetanud noori kutsutakse ja valmistatakse ette rühmajuhtideks, kes aitavad edaspidi leerilaagreid korraldada.

Leeripüha

Käte pealepanemine ja õnnistamine on märgiks, et inimene antakse Jumala kätte ja ta saab Püha Vaimu. Nõnda tegid juba apostlid. Peetrus ja Johannes panid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu. (Ap 8:17) Tänapäevalgi toimub see nii – ristitud ja leeriõpetust saanud inimesed tulevad konfirmatsioonile (ladina keeles ‘kinnitamine’) ehk leeriõnnistamisele.

Leeripüha jumalateenistuse kesksed elemendid on usutunnistus, käte pealepanemine, palve ja leerilaste lähetamine. Lapsena ristitu ütleb konfirmatsioonil oma jah-sõna, kinnitamaks, et ta tahab elada kristlasena, kelleks vanemad teda kord ristisid. Palvetatakse Püha Vaimu läkitamise ja Vaimu andide kinnitamise pärast ning pühitsetakse inimene kristlase ülesande jaoks.

õpetaja küsib usutunnistuse lugemisega ühenduses konfirmeeritavatelt: “Kas te tahate edasi käia selles lepingus, mille Jumal teiega sõlmis pühas ristimises: elada evangeelse luterliku kiriku elava liikmena koguduse keskel ja Jumala lapsena inimeste hulgas, kuulata tema sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga, teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul?” Kui leerilapsed on vastanud “jah”, paneb konfirmeerija käed nende pea peale ja õnnistab neid.

Konfirmatsioon annab ülesande ning jõu elada kristlikult sõnas ja tegudes. Leeripüha ei ole viimane kord, kui inimene pärast õppimist kirikusse peab tulema ja armulauast osa võtma, vaid pigem jumalateenistus, millega ta alustab ristiinimese iseseisvat elu.

Noored koguduses

Vanad ja noored mahuvad koguduses ühe katuse alla. Siiski on loomulik, et noored tegelevad nendele aktuaalsete küsimustega ka eraldi. Piibliring, noorte jumalateenistus ja noorteõhtu annavad võimaluse vaadata pühakirja kaudu elu saladustesse läbi noore silmade.

Igal suvel toimuvad üldkiriklikud noortepäevad, millest võivad osa võtta koguduste noored Eestimaa kõigist paigust. Tegu on juba enne Teist maailmasõda alanud kirikunoortepäevade traditsiooniga. Nõukogude okupatsiooni ajalgi peeti ärksate kirikuõpetajate eestvedamisel mõnel aastal poolsalajasi noortelaagreid. Pärastsõjajärgsed esimesed avalikud kirikunoortepäevad toimusid 1990. aasta suvel Viljandis. Igal aastal korraldatakse päevad eri paikades, linnas või mõne maakoguduse juures. Kolme-nelja päeva jooksul elatakse ühist laagrielu, kuulatakse piiblitunde ja arutatakse piiblitunni teemat rühmades, peetakse jumalateenistusi ja palvusi, kuulatakse ja korraldatakse ise kontserte, tehakse sporti jne.

EELK Noorsootöö Keskus koordineerib üldkiriklikku noortetööd ning toetab koguduste noortejuhte ja noortetöö vabatahtlikke eestvedajaid. Vähesed kogudused suudavad võtta tööle oma noortejuhi, kes suhtleb koguduse noortega ja on kirikuõpetajale abiks noortega tegelemisel. Kuid vastava haridusega ja hea motivatsiooniga noortejuht kuluks ära igasse kogudusse. Laste- ja noortetööd peetakse väga oluliseks kiriku töölõiguks ja küllap leidub tänastele noortejuhi ametiks valmistujatele tulevikus ka kirikus huvitavat ja tänuväärset tööd.

Taizé ühendab noori kristlasi üle maailma. Noorte huvi äratab Prantsusmaal Lyonist põhjapool Cluny linnakese lähedal Taizé vendade oikumeeniline ühendus, mille vaimseks juhiks on vend Roger. Koos umbes saja mitmest rahvusest ja eri konfessioonidesse kuuluva vennaga tahab ta ühendada nii palvetamist, Piibli uurimist ja mediteerimist kui ka praktilist ligimesearmastust ja solidaarsust. Suviti koguneb Taizé vendade juurde igal nädalal tuhandeid noori Euroopast ja kaugemaltki, leidmaks iseennast, otsimaks hingerahu ja ammutamaks vaimujõudu.

Taizé palvused on lihtsa ülesehitusega – tavaliselt istutakse põrandal, süüdatakse küünlad, lauldakse, loetakse lõik pühakirjast, palvetatakse ühiselt. Palvustel lauldakse palju. Taizé laulud on kauni meloodiaga ühest-kahest lausest koosnevad palved, mida lauldakse vahel kümneid kordi. Traditsioonilist jutlust ei ole, selle asemel võetakse aega lasta vaikusel endaga kõnelda, palvetada, omaette mõtiskleda. Taizé laule kasutatakse ka paljudes Eestimaa kogudustes.

Eestist külastab Taizéd igal aastal hulgaliselt noorterühmi. Asjast huvitatud saavad infot küsida oma kogudusest või otse noorsootöö keskusest. Paljud on läinud pikemakski ajaks, et elada kloostrielu ja aidata vendadel korraldada noorterühmade vastuvõtmist. Taizé vennad korraldavad ka igal aastavahetusel ühes Euroopa suurlinnas mitmepäevase noorte kokkutuleku, milles osaleb kümneid tuhandeid noori.

Perekonna loomine

Kirik toetab perekonda ja perekonna loomist. Abielu on Jumala seatud, et mees ja naine võiksid kogeda õnne ja toetada teineteist, kasvatada lapsi. Jeesus põhjendab abielu:

“Loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:6-9)

Kiriklikus keelepruugis tehakse vahet kristliku ja kodanliku abielu vahel, st kirikus laulatatud ja laulatamata abielu vahel. Kui veel 19. sajandil kehtis üksnes laulatatud abielu, siis hiljem hakkasid abielusid registreerima kõrvuti kirik ja riigiorganid. Nõukogude okupatsiooni ajal võeti kirikult õigus abielusid registreerida. Kirik laulatas ainult neid paare, kes olid perekonnaseisuametis oma abielu registreerinud.

Riigikogu võttis 30. mail 2001.a vastu Perekonnaseaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on anda vaimuliku poolt sõlmitavatele abieludele võrdne õiguslik jõud perekonnaseisuasutuses sõlmitavate abieludega. Ehk teisisõnu need paarid, kes soovivad oma abielu kiriklikult laulatada, ei pea enam enne tähtsat sündmust perekonnaseisuametisse abielu registreerima minema. Seda toimingut võib teha kirikuõpetaja.

Abielu registreerimise õigust ei anta kirikule üldiselt, vaid konkreetsetele vaimulikele, pärast seda, kui nad on läbi teinud vastava ettevalmistuse. Vt ka Abieluregistreerimisõigusega vaimulikud EELKs ja Nõuannet neile, kes soovivad abielu sõlmida kirikus. Vaimulikele perekonnaseisuametnike õiguste andmisega on Eestis taastatud olukord, mis kehtis 1940. aastani.

Laulatus on talitus, kus mees ja naine Jumala nimel sõlmivad omavahel kristliku abielulepingu, millega pruutpaar seob ennast jäädavaks ja lahutamatuks kooseluks. Vaimulik on seejuures kirikupoolne tunnistaja ja lepingu seaduslikkuse kinnitaja. Laulatus on loomulikult ka eestpalve- ja õnnistustalitus, millega pruutpaar ja pulmarahvas palub abielutõotuse täitmiseks Jumala õnnistust.

Abiellumisega teadvustab pruutpaar oma sugulastele ja kogu ühiskonnale, et nad tahavad elada koos, jagada rõõme ja kannatusi, üksteise ja oma laste eest võrdselt vastutada. Tänapäeval moodiläinud nn vabaabielu on kristlastele sobimatu kooseluvorm.

Viimasel ajal on laulatuste arv taas kasvanud. Paljud abielupaarid, kes on juba aastaid koos elanud, on soovinud kogudusega liitumise järel ka oma abielu laulatamist. Vahel on laulatus toimunud isegi seoses hõbepulmaga.

Laulatustalitus

Loomulik on see, et pulmad peetakse laulatusega ja registreerimisega ühel päeval. EELKs laulatatakse koguduse täisõiguslikke liikmeid, seega peavad tulevased abikaasad olema ristitud ja leeris käinud. Erinevatesse konfessioonidesse kuuluvate inimeste laulatamisel eeldatakse, et nad on oma koguduse täisõiguslikud liikmed.

Pruutpaar lepib õpetajaga kokku laulatuse üksikasjad, soovi korral valib ka laulud ja muu muusika. Laulatusele võib eelneda eraldi kihlus, millega pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Kihlust saab ka abiellumisplaanide luhtumisel tühistada. Enne laulatamist on tavaks jumalateenistusel kogudusele laulatusesoovijatest teatada. Kui abielusid sõlmiti ainult kirikus, siis toimis avalik pruutpaaride kuulutamine kui kontrollimehhanism: kas peigmees ja pruut võivad abielluda või on selleks takistusi. Tänapäeval kannab kuulutamine pigem eesmärki kutsuda kogudust palvetama abiellujate eest. Abiellujad kutsutakse osa võtma armulauast.

Laulatustalituse alguses on sõnaosa palve, piiblilugemise ja kõnega. Siis küsib õpetaja nii peigmehelt kui ka pruudilt, kas nad tahavad võtta oma väljavalitut kristlikuks abikaasaks ning tõotavad teda armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel kuni elu lõpuni. Jah-vastuse järel pühitsetakse sõrmused ja pannakse abikaasadele sõrme. Nagu ring on lõputu, sümboliseerib sõrmus armastuse ja lepingu kestvust.

Abikaasad võivad ütelda sõrmuste vahetamisega ühenduses abielutõotuse: “(nimi), Jumala palge ees võtan ma sind oma abikaasaks ning tahan sind armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel, kuni elu lõpuni. Kanna seda sõrmust minu armastuse ning truuduse märgina. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”

Õpetaja ütleb laulatussõnad ja õnnistab abielupaari. Talitus lõpeb lõpupalve, Meie Isa palve, õnnistamise ja lauluga.

Lilled ja õnnitlused antakse pärast laulatust kirikus või kiriku ees. Pulmarahva võib kutsuda otse laulatusele ja registreerimisest võtavad osa ainult pruutpaar oma lähemate sugulaste ja sõpradega.

Uus kodu

Kodu on igale inimesele lähedane koht, kuulugu siis peresse vähem või rohkem liikmeid. Uue kodu pärast on põhjust rõõmustada koos sugulaste ja sõpradega. Soovitav on kutsuda kodu esimesele peole ka kirikuõpetaja, et ta peaks vaimuliku talituse ning õnnistaks kodu. Ka siis, kui selles majas või korteris on elatud juba aastaid, võib kutsuda õpetaja kodu õnnistama. Talitus koosneb laulust, piiblilugemisest, kõnest, palvest ja õnnistamisest.

Kogudus on Jumala perekond

Kristlane vajab kogudust, kokkupuudet Kristuse maapealse ihu – kirikuga -, nagu oks vajab puud, millele toetuda ja mille tüvest eluks vajalikke mahlasid ammutada.

Küsitakse: mis ma sellest saan, et ma olen koguduse liige? Koguduseliikmena on meil väga palju saada! Kristlikult elamises ja kiriku liikmeksolemises on kaalul meie isiklik õndsus. Koguduse keskel saab meie usk vajalikku toitu ja me võime juba nüüd leida sisemist rahu, lootust, õnnistust. Kirikus saame õppida tundma Piiblit, õpetada oma lapsi, noori, leida abi ihu- ja hingehädades, jagada üksteisega oma rõõme ja muresid.

Kogudus elab nii, nagu elavad koguduseliikmedKoguduse tegevusvaldkonnad pakuvad ka reaalseid võimalusi harrastustegevuseks. Kirikukoor on täiskasvanutele hea, vahel isegi ainus võimalus paikkonnas ühiselt muusikaga tegelemiseks. Kirikud on suurepärased paigad kontsertide korraldamiseks. Koguduse katuse alla mahuvad mitmesugused huvialaringid, mis pakuvad võimalusi koos tegutseda ja hinge harida.

Me ei tohi unustada eestpalvet ja reaalset toetust, millega kogudus hoolitseb oma liikmete eest. Küllap ei ole veel ununenud, kuidas mõni aasta tagasi saime kiriku kaudu hädavajalikku toiduabi. Kirik pakub tööd muusikutele, õpetajatele, kasvatajatele, noortejuhtidele, sotsiaaltöötajatele, raamatupidajatele, majandusala asjatundjatele, ehitusmeestele, haljastustöötajatele ja paljudele teistele ametitele. Mitmed kogudused rakendavad töötuid, millega kirik on tänuväärseks partneriks riiklikus sotsiaalhoolekandetöös.

Loomulikult saame me kõike seda tõeliselt kogeda siis, kui me ise oleme valmis ohvrit tooma. Välisabi saab jagada tänu sellele, et välismaal on keegi selle eest maksnud. Kogudus elab inimeste usu najal, kuid aktiivseks tegutsemiseks vajatakse raha nagu igas teiseski organisatsioonis. Kogudused maksavad oma töötajatele palka, riigimakse ning hoonete ülalpidamiskulusid, üldkiriku-, praostkonna- ja pensionimakse ja muuks tegevuseks kulutatava eest. Eriti kallis on arhitektuurimälestiseks olevate kirikuhoonete ülalpidamine.

Piibli järgi kuulub Jumalale kümnis (10%) – mitte ainult sissetulekutest, aga ka ajast ja võimetest. Kümnise mitteandmine tähendab Jumala arvel elamist. Iga inimese südametunnistus ütleb, kui palju ja kuidas ta oma osa annab.

Kirikuseaduses on määratud, et iga koguduseliige teeb igal aastal kogudusele nimelise annetuse (liikmemaks), mille suurus on vähemalt 1% sissetulekutest. Skandinaavia ja Euroopa kirikutes tasutakse kirikumaksud, nagu tulumakski, riikliku maksusüsteemi kaudu. Meie maal maksavad koguduseliikmed oma liikmemaksu koguduse kantseleisse või pangaarvele ja selle kohta antakse vastav kviitung ning liikmekaart. On kasulik teada, et kui kirikule tehtud nimelise annetuse kviitung lisatakse tuludeklaratsiooni, arvestatakse annetus tulumaksuga maksustatavast summast maha.

Koguduse eelarve sissetulekupoole moodustavad veel jumalateenistustel ja talitustel tehtud annetused ning muud sihtotstarbelised annetused. Praegu on veel kaalukas osa sõpruskoguduste toetustel. Riik ja omavalitsused on toetanud kirikuhoonete remonte ja muid eriprojekte. Kiriku maa ja vara kasutamisest saadava tuluga võivad kahjuks arvestada vaid vähesed kogudused.

Koguduse liikmeskond

Konfirmatsiooni järel kantakse inimene koguduseliikmete nimekirja. Ka ristitud lapsed kuuluvad kogudusse oma vanemate kaudu. Kiriku nimekirjas püsivad needki täiskasvanud, kes on ristitud, kuid ei ole konfirmeeritud. Koguduse täisõiguslikuks liikmeks loetakse neid, kes on tasunud liikmemaksu ja võtnud osa armulauast. Needki inimesed, kes on jäänud mingil põhjusel aastaid eemale armulauast ja liikmemaksu tasumisest, saavad julgel meelel tulla tagasi koguduse keskele.

Jumalateenistus

Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu süda. Siit ammutab kristlane usku ja jõudu oma teekäimisele.

Enne kannatust seadis Jeesus jüngritele armulaua ja andis ülesande ning volituse: “Tehke seda minu mälestuseks!” Seda ülesannet täidab Kirik jumalateenistusel armulauda pühitsedes, jagades Kristuse ihu ja verd. Armulauas liidetakse meid Kristuse ihuga – Kirikuga. See põhineb Jeesuse sõnadel:

“Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.” (Jh 6:56)

Kristus mitte ainult ei lunastanud meid patust, vaid võttis meid osadusse endaga. Ta tegi meid Jumala lasteks ja omavahel vendadeks-õdedeks.

Armulauaga jumalateenistust nimetatakse missaks. See sõna on kasutusel nii katoliiklastel, luterlastel kui ka anglikaanidel. Õigeusklikud nimetavad armulauajumalateenistust liturgiaks. Nimi “missa” tuleb jumalateenistuse ladinakeelsetest lõpusõnadest: “Ite, missa est!” (sõnasõnalt: minge, on lähetatud!). See nimi on väga sümboolne. Sõna tähistab lähetamist, valguse ja soojuse kiirgamist, ka orjusest vabastamist. Jumal kogub missal oma rahva, vabastab patuorjusest ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet.

Inimene teenib Jumalat teda armastades ja austades, aga ka kaasinimesi armastades ja üksteist teenides. Selles mõttes on kogu meie elu Jumala teenimine ehk jumalateenistus. Paulus ütleb selle kohta kirjas roomlastele:

“Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.” (Rm 12:1)

Jumalateenistuses on pühapäevast pühapäeva muutumatud osad ja kirikuaasta järgi vahelduvad tekstid. Igal missal palvetab kogudus koos Kyrie’t (Issand, halasta), ülistab Kolmainujumalat Gloria’ga (Au olgu Jumalale), loeb usutunnistust Credo’t, ühineb armulauas tänuks Sanctus’es (Püha), austab Kristuse ristiohvrit Agnus Dei’ga (Kristus, Jumala Tall) ja võtab vastu Issanda õnnistuse. Palved, piiblilugemised ja koraalid (koguduselaulud) on valitud vastavalt pühapäeva teemale.

EELK liturgiline komisjon töötab juba mitu aastat jumalateenistuse ja talituste korra uuendamisega. Õpetajate konverentsi loal võivad kirikuõpetajad komisjoni juba valminud ettepanekuid kogudustele tutvustada ja kasutada. Põhilised uuendussuunad on selles, et püütakse rikastada ja mitmekesistada jumalateenistusi sisu ja ülesehituse poolest, elavdada sõnakuulutust ja palveelu ning innustada kogudust osalema armulaual, kaasata koguduseliikmeid jumalateenistuse ettevalmistusse ja läbiviimisse. Näiteks teenivad ilmikud kaasa piiblilugemiste ja eestpalvete osas ning koguvad korjandusannid. Usutunnistust loetakse oma algsel kohal pärast jutlust. Jumalateenistuse käigus pööratakse rohkem tähelepanu muusikale.

Tähtsad asjad, mida on tark kirikusse tulles meeles pidada. Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks, võib õnnistada end ristimärgiga. Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja. Kui on vaja õpetajaga rääkida, on eestpalvesoov või mälestamisi, saab oma soovi edastada käärkambris, väikeses kõrvalruumis kooriruumi kõrval, kus õpetaja jumalateenistuseks valmistub. Õpetaja juurde pihile või oma probleemidest hingehoidlikult vestlema minna on parem juba nädala sees või pärast jumalateenistust.

Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata. Lapsed võivad ühe koha peal istudes väsida ja tahavad kirikus ringi liikuda. Tasakesi kirikus ringi tatsav ja kirikulisi uudistav laps häirib jumalateenistust vähem kui vanemate pragamine lapse nihelemise pärast. Laps õpib kirikus käitumist ainult nii, kui vanemad ja vanavanemad teda jumalateenistusele kaasa võtavad ja mõistvalt last suunavad.

Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas.

Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et kirikukorra järgi ei ole leeris käimata inimesel õigust armulauda vastu võtta. Lapsed ei pea armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata. Lapsed võib võtta altari juurde kaasa, kus õpetaja õnnistab neid. Nii saavad lapsedki osa armulaua osadusest ja õpivad oma vanemate kõrval armulauda hindama.

Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp või toimub annetuste kogumine jumalateenistuse käigus. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama. Kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele kui ka andjale endale.

Kirikust minnakse välja alles lõpulaulu või oreli lõpumängu järel, nii nagu koguduses tavaks on kujunenud. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha mõne koguduselaulu ajal. Palve või õnnistamise ajal ei sobi kirikust väljuda. Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha.

Jumalateenistuse ajal ei tohi ilma kirikuõpetaja või kirikuteenija käest luba küsimata pildistada või filmida. See võib hakata häirima jumalateenistuse pühalikkust ja ümberolevaid kirikulisi. Oluline on ka seda arvestada, et palvetamise ja armulaua vastuvõtmise ajal ei pildistata ega filmita kedagi. Need on sügavalt inimese isiklikud asjad ja neisse ei ole sünnis kaameraga sekkuda.

Kui hinges on raske

Kirikuõpetajat nimetatakse ka hingekarjaseks. See tähendab, et kirikuõpetaja üks tähtis tööülesanne on hingehoid. Keegi ei pea kartma, et vaimulikul ei ole minu jaoks aega või et ma teen oma muredega talle asjatut tüli. Olgu siis tegu isiklike küsimustega või probleemidega peres, sõprade keskel, töökaaslastega – igal inimesel on õigus tulla vaimuliku juurde oma muredest rääkima ja nõu küsima.

Kirikuõpetajal ei ole kõiki neid teadmisi, mis on psühholoogil või terapeudil. Aga tal on kasutada abivahend, mida sõber või psühholoog ei saa kasutada. Kirikuõpetajal on võtmete meelevald. See tähendab Jeesuse Kristuse poolt kirikule ja konkreetselt vaimulikele antud volitust inimeste patutunnistust ära kuulata ja neid Jumala nimel pattudest vabastada. See hingehoiutöö vorm on piht.

Pihilise vaimuliku ees sooritatav erapiht on luterlikus kirikus jäänud aja jooksul tagaplaanile. Tänapäeval hakatakse uuesti avastama seda tuge, mida piht inimesele pakub. Kirikuõpetaja juurde pihile tulek ei ole inimese nõrkuse või erilise langemise tunnuseks, pigem vastupidi: pihi kasutamine näitab inimese sisemist jõudu vaadata ausalt oma südamesse. Iga inimene võiks käia vähemalt kord aastas kirikuõpetaja juures pihil. “Kui me ütleme: “Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.” (1Jh 1:8)

Kirikuõpetajal on pihisaladuse pidamise kohustus. Seda, mida inimene on pihil vaimuliku ees tunnistanud, ei ole tal õigust kellelegi edasi rääkida. Asi jääb vaid pihilise, Jumala ja vaimuliku vahele.

Erapiht

Pihitalituse jaoks ei ole väga kindlat ja ranget korda. See koosneb inimese patutunnistusest ja pattude andeksandmisest. Piht ja pihisaladuse pidamise nõue hakkab sellest, kui inimene ütleb õpetajale, et ta soovib pihtida. Kui tullakse lihtsalt õpetaja juurde muret kurtma, on tegu hingehoidliku vestlusega. Kuid see võib üle minna pihiks, kui inimene seda soovib ja selleks ka ise valmis on. Vajadusel otsitakse pihiks selline koht, kus keegi ei saa tulla segama või pihti pealt kuulata.

Pihiline loetleb oma südant vaevavad patud ja mured. Ta võib ütelda näiteks nii: “Alandlikult ja kahetsedes tunnistan ma oma patte. Eriti tunnistan ma, et olen… (siinkohal nimetatakse konkreetsed patud). Ma kahetsen kõike seda ja palun Jumalalt andestust. Ma tahan oma elu parandada.”

Kirikuõpetaja võib vajadusel julgustada, paluda täpsustada midagi või hingehoidlikult vestelda. Ta saab andeksandmist anda siis, kui on veendunud kolmes asjas: Kas pihiline kahetseb oma patte? Kas ta usub, et Jumal talle Jeesuse Kristuse pärast andeks annab? Kas ta tahab oma elu parandada ja Jumala tahte järgi elada?

Siis ütleb vaimulik pihilisele absolutsiooni ehk pattude andeksandmise: “Meelevallaga, mille Kristus oma Kirikule on andnud, mõistan ma sind sinu pattudest vabaks. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. ” Pihiline on saanud Jumala andestuse osaliseks.Talitus võib lõppeda tänu- ja eestpalvega. On aga inimene eksides on teinud kellelegi kahju, peaks nüüd püüdma ka seda heastada. Kui seda on enam võimalik teha. Kui oli riidu, tuleks püüda nüüd ära leppida. Siis on pihil käimine tõeliseks õnnistuseks.

Ettevalmistumine pihiks

Pihile saab tulla ristitud inimene. Pihile tulija peaks endale eelnevalt selgeks tegema, mida ta tahab Jumala ees üles tunnistada. Pihil tunnistatakse omaenda pattu. Ei sobi tulla õpetaja juurde pihile süüdistama teisi ja õigustama enda väärsamme. Eksib see, kes arvab, et ta võib tulevikus rahumeeli samu eksimusi korrata ja Jumal muudkui andestab. Meelega tehtud pattu ei pruugi inimene lõputult andeks saada, kui puudub kahetsus ja meeleparandus. Sel juhul on kirikuõpetajal isegi õigus patud inimesele kinnitada.

Meil on küllap kogemusi, et hing on valus, aga meil ei ole isegi päris selge, mis oleks lahendus ja kas see, mida olen teinud või ütelnud, on patt või ei. Võib juhtuda, et inimene vaevab ja süüdistab end asjades, mis ei ole tema enda patt. Näiteks ei saa ma end süüdistada selles, et osoonikihis on augud. Kuid kindlasti on patt see, kui ma viskan autoaknast tühja limonaadipudeli maanteele või teen hooletult lõket tuhkkuivas metsas.

Inimene peaks end pidevalt läbi katsuma ja oma südametunnistust kasvatama. Kui loeme katekismusest käskusid ja nende seletusi või põhjalikumat pihipeeglit, õpime Jumala tahet avaramalt märkama ja hoiduma sellest, mis meie hinge rikub. Mõnes koguduses on tavaks enne armulauale minekut ulatada üksteisele käsi ja soovida rahu. Selles peegeldub meie soov elada alalises leppimises ja rahus üksteisega.

Patutunnistus on osa meie elust

Piht laiemas mõttes võib toimuda mitmesugusel kujul. Iga jumalateenistuse alguses palvetab kogudus pattude andeksandmise pärast. Me tunnistame sellega, et oleme Jumala ees patused. Me saame oma südames kõnelda Jumalale ka oma konkreetsetest eksimustest. Kirikuõpetaja ütleb siis meile julgustuse, et “Jumal on Jeesuses Kristuses meie peale halastanud ja annab meile tema pärast meie patud andeks, annab meile ka armu, et oma elu parandame ja igavese elu pärime”.

Iga kord, kui loeme Meie Isa palvet, ütleme ka patutunnistuse: “Anna meile andeks meie võlad…”. Oma eksimusi saame ja peame igal ajal Jumala ees kahetsema ning andestust paluma. Ka neist pattudest, milliseid me ise ei tunne.

Konkreetsetest asjadest võime rääkida ka abikaasale, vanemale, vanavanemale, ristivanemale või sõbrale ja koos lahendust otsida.

Diakoonia on armastusega teenimine

Haigus, olgu see siis haaranud vana või noort, paneb inimese mõtlema elu olemuse üle. Haigevoodis ollakse eraldatud muust maailmast, ka Jumal võib tunduda kaugena. Üksi, ainult oma usu najal seista on raske. Kuid teisalt võib just haigus õpetada inimest suhtuma uut moodi ümbritsevatesse asjadesse, inimestesse ja Jumalasse.

Ka vanaduspõlv on elutee oluline lõik. Vanuri suur inimlik ülesanne ja võimalus on lõplikult küpseks saada. Kõrge iga annab võimaluse olla vaba fanaatilisusest ja sõltumatu mingi kitsa rühma või ideoloogia arusaamadest. Kristus ei ole siis enam esmajärjekorras maailmavaate andja, vaid ennekõike inimeste, just abitute inimeste Lunastaja.

Piibel kutsub meid armastama oma ligimest nagu iseennast. Kiriku diakooniatöö keskendub teiste abi vajajate armastusega teenimisele. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31-46) kõneles Jeesus ligimese aitamise tähendusest: Mida te iganes olete teinud, kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle! Jeesus nimetab seal armastusteona söötmist, jootmist, riietamist, ka haigete ja vangide külastamist.

Kristlased hoolitsevad oma vanade ja haigete eest sellega, et käivad neid vaatamas, palvetavad, julgustavad Jumala sõnaga ning jagavad armulauda. Armulaud liidab üheks jumalalaste pereks ka vanaduse või haiguse pärast jumalateenistusest eemale jäänud koguduseliikmeid. Juba esimeste sajandite kirikukirjanduses on viidatud sellele, et diakonid viisid pärast jumalateenistust armulauaande vanadele ja haigetele koju. Nii said needki inimesed osa koguduse jumalateenistusest.

Kirikuõpetaja tuleb koju ja haiglasse

Mõnes haiglas ja hooldekodus on hingehoiutöötaja alaliselt tööl. Kirikuõpetajad käivad haiglas ja hooldekodus, aga ka kinnipidamisasutuses jumalateenistusi pidamas.

Igal ajal on haigetel võimalus paluda vaimulikku enda juurde. Haigla töötajad saavad võtta õpetajaga ühendust ja kutsuda vaimuliku kohale. Kui ristiinimene on suremas ja soovib armulauda, siis jätab õpetaja oma teised tööd kõrvale ja tuleb kohe surija juurde. Inimene ei peaks kartma, et ta õpetajale tüli teeb.

Vahel ehmatavad inimesed, kui õpetaja nendega või nende omastega vesteldes küsib, kas haige soovib armulauda. Arusaam, et armulaud kuulub kirikusse ja väljaspool kirikut antakse seda ainult surijatele, ei ole põhjendatud. Armulaud on tõesti parimaks teemoonaks surmateele minejatele. Kuid armulaud on vaimulik toit, mille tarvitamine ei sõltu tervisest. On loomulik, et ka paariks nädalaks haiglasse sattunud kristlane otsib armulauaosadust oma usu kinnitamiseks.

Vanad inimesed, kes kodust enam välja ei saa, võiksid kutsuda koguduse õpetaja vähemalt kordki aastas enda juurde. On neidki, kes ei jaksa istuda kirikupingis tervet jumalateenistuse aega ja jäävad sellepärast koguduse ja armulaua osadusest kõrvale. Õpetajaga saab kõnelda, palvetada, otsida lohutust ja abi Jumala sõnast. Õpetaja peab koduse palvuse, võtab pihile ja jagab armulauda.

Haige võidmine ja käte pealepanemine

Jaakobuse kirjas öeldakse, et kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. (Jk 5:14-15)

Kristlased on selle soovituse kohaselt käinud haigeid külastamas, palvetamas nende eest ja neid usus toetanud. Luterlaste juures on võidmine jäänud tagaplaanile, kuid viimastel aastatel on taas seda Piibli juhist hakatud tõsisemalt võtma.

Õpetajatel on juhend, mille kohaselt saab haige soovi korral tema juures pidada võidmise ja käte pealepanemise talitust. Võidmine võib toimuda ka ühenduses pihi ja armulauaga.

See on lihtsa ülesehitusega hingehoidlik talitus, mille keskmeks on eestpalve haige pärast. Kirikuõpetaja paneb käed haige pea peale ja palvetab tema pärast. Seejärel teeb vaimulik pühitsetud õlisse kastetud pöidlaga haige otsaesisele ristimärgi, öeldes: “(nimi), mina võian sind õliga meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Looda kindlalt Jumala armule. Varjaku Ta sind oma headuses ja juhtigu sind igavesse ellu. Issanda rahu olgu sinuga!”

Astumine igavikku

Kiriklik matusetalitus võib eri paikkondades toimuda mitmesugusel kombel. Linnas toimub lahkunu ärasaatmine tavaliselt kirikus või kalmistu kabelis, kust minnakse otse hauale. Maal, kus vanad tavad on ehedamalt säilinud ja kodused tingimusedki avaramad, alustatakse sageli matust vaimuliku talitusega lahkunu kodus. Sealt minnakse edasi kirikusse, kus toimub matusejumalateenistus, ja alles siis surnuaiale.

Tegelikult on matus veelgi pikem tegevusteahel, mis algab juba inimese surivoodil tema ettevalmistamisega surmaks. Me kõik sureme kord ja surm on üks loomulik osa meie elust. Üha sagedamini võtab surm inimesi liiklusavariide või muude õnnetuste läbi, küsimata vanust, sugu ega positsiooni. Piibel õpetab olema igal ajal valmis surema ja väärtustama iga elatud hetke kui silmapilku, mis võib osutuda viimaseks.

Sellegipoolest ei ela kristlane alalises surmahirmus. Vastupidi, Kristuse surm ja ülestõusmine on andnud elule uue perspektiivi. Apostel Paulus väljendab seda ilmekalt:

“Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.” (Rm 14:8-9)

Matus

Kõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult mulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamist.

Tänapäeva kiirele elutempole vaatamata tuleks leida võimalusi olla surija juures. Loomulik on kutsuda kirikuõpetaja, kes võib pihti vastu võtta ja armulauda jagada.

Hingeheitnut lastakse oma asemel mõned tunnid lebada ja alles seejärel seatakse ta valmis puusärki panekuks. Ka lahkunu puusärki asetamisel on võimalik pidada vaimulik talitus ja puusärk pühitseda. Tänapäeval on seda talitust peetud hingehoidliku palvusena hiljem, kui lahkunu on juba puusärgis, või vahetult ühenduses matusetalitusega.

Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemine ja laul. Matusetalituse haripunktiks on mulla puusärgile heitmine, mil õpetaja nimetab lahkunu nime ja ütleb saatesõna: “Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.” Selle toiminguga tuletatakse meelde inimese kaduvust – ta on põrm. Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse. Põhja-Eestis ja osalt ka Lääne-Eestis on säilinud komme mullapanekut toimetada kirikus. Lõuna-Eestis toimub mullapanek aga haual.

Pärast vaimuliku talituse lõppu viskavad ka matuselised hauda kolm peotäit mulda, millega inimesed sümboolselt osalevad haua kinniajamises.

Kristliku tava kohaselt ehitakse hauakääbas pärgade ja lilledega. Sageli juhtub, et lahkunu omaksed, sõbrad ja töökaaslased kohtuvad alles matustel. Sellepärast võiksid pärja või lillede hauale asetajad öelda lühikese järelehüüde. Piisab sellestki, et loetakse pärjalindile kirjutatud tekst kui kaastundeavaldus ette. See loob matusele osaduslikkust. Sama eesmärki kannab ka peielaud, kus on võimalik rääkida isiklikest mälestustest ja üksteist leinas toetada.

Kes kirikus töötavad?

Kiriku keskne ülesanne evangeeliumi kuulutamine sõnas ja sakramentides. Selle jaoks on kirikus ordineeritud vaimulikud, kes otseselt vastutavad koguduse vaimuliku töö eest. Lisaks neile on kirikus veel palju teisi ülesandeid ja ameteid, et aidata jumalateenistusi ja talitusi pidada, hoolitseda kiriku ja kirikuvara eest, õpetada lapsi ja noori, abistada vanu ja haigeid.Vaimulikuks nimetatakse inimest, kes on saanud nõutava hariduse ning on kiriku korra järgi kutsutud ja vastava talitusega ametisse pühitsetud (ordineeritud). Vaimulikud täidavad kirikus mitmesuguseid ülesandeid, vastutust ja volitusi. Kiriku ajaloo jooksul on välja kujunenud kolmekordne vaimulik amet, mida teostavad piiskop, kirikuõpetaja ja diakon.

Piiskop

Piiskopid kannavad apostlite järjepidevust kirikus ja juhivad kirikut. Piiskopid kuulutavad sõna, juhivad sakramentide toimetamist ning vastutavad distsipliini eest, nõnda et nad on kiriku ülevaatamist (sõna ‘piiskop’ tähendab ülevaatajat), pidevust ja ühtsust esindavad hingekarjased (Porvoo ühisavaldus, par 43). Piiskopid seavad ka ametisse õpetajaid ja diakone.

Praegu moodustab EELK ühe piiskopkonna, mida juhivad kaks piiskoppi: peapiiskop Andres Põder ja tema asetäitjana piiskop Einar Soone. Ajalooliselt on Eesti aga jagunenud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna, Saare-Lääne ja Tartu. Piiskoppide peakirikutest on säilinud Tallinna ja Haapsalu toomkirikud, Tartu toomkirik on varemetes.

Õpetaja

Õpetaja on kohaliku koguduse karjane (pastor), kes peab jumalateenistusi ja kiriklikke talitusi, õpetab usku, teeb hingehoiutööd ja vastutab kirikukorra täitmise eest. Selles mõttes on koguduse õpetaja mitte ainult “õpetaja”, vaid ka preester ja presbüter (st kogudusevanem).

EELKs töötab praegu umbes 90 õpetajat ja diakonõpetajat (õpetaja ja diakonõpetaja vahe on vaid selles, et teisel on kõrgema teoloogilise hariduse omandamine veel pooleli).

EELK on administratiivse juhtimise ja vaimuliku teenimise koordineerimiseks jaotatud 12 osaks – praostkonnaks. Praostkonna juhiks valitud õpetajat nimetatakse praostiks, tema asetäitja on abipraost. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi liikmeid kutsutakse assessoriteks.

Õpetajaid ei jätku praegu igasse kogudusse ja majanduslikult ei suudaks väikesed kogudused ka oma õpetajat ülal pidada. Nii tuleb ühel vaimulikul teenida korraga mitut kogudust.

Diakon

Diakoni nimi viitab teenimisele. Apostlite tegudes (6. pt) kirjeldatakse esimeste diakonite ametisseseadmist algkoguduses. Diakoni kutsumuseks on kristliku armastuse jagamine vanadele, haigetele, üksikutele ja allasurututele. Diakon osaleb ka jumalateenistuse pidamisel, eelkõige on seal diakoni eesõigus Piibli ettelugemine ja ühise palve juhtimine.

Diakonid on enamasti õpetaja abiliseks koguduse üldise elu korraldamisel ja jumalateenistuste pidamisel. EELK Usuteaduse Instituudis saavad praegu ettevalmistust diakonid, kes võivad hakata tööle spetsiaalselt hingehoiu ja hoolekande alal koguduses, haiglas, aga ka vanglas.

Kirikumuusik

Jumalateenistusel mängib orelit ja juhib koguduselaulu kirikumuusik. Inimesed kutsuvad teda enamasti lihtsalt organistiks, kuigi tema ülesanne on veel koori juhatada ja korraldada muusikatööd koguduses. Muusikal on jumalateenistuses eriline koht ja sellepärast on kirikumuusik koguduses oluline töötegija. Kirikumuusikuks saamisel vajatakse mitmekülgset erialast haridust. Enne sõda tegid kogudustes muusikatööd köstrid, kes said lisaks muusikalisele haridusele ka teoloogilist ja pedagoogilist väljaõpet ning töötasid koguduses kui õpetaja abilised. Neil oli õigus asendada õpetajat kodusel ristimistalitusel ja matusel, anda leeritunde ja usuõpetust koolis. Viljandi Kultuurikolled˛is saavad kirikumuusika õppijad ka muusikapedagoogi hariduse ja võiksid köstriameti uuesti elustada.

Kirikuteenija ja teised töötegijad

Kirikuteenijat kutsuti varem lihtsalt kirikumeheks või kellameheks. Tänapäeval teeb seda tööd sageli hoopis naine ja ka kirikuteenija tööülesanded on laienenud. Kirikuteenija hoolitseb kiriku ja jumalateenistusel kasutatavate kirikuriistade korrasoleku eest, süütab küünlad ja lööb kella. Kui kirikumuusik vastutab jumalteenistuse ja talituse muusikalise külje eest, siis kirikuteenija hoolitseb tehniliste küsimuste eest. Ta teenib omalt poolt jumalateenistusel kaasa ja aitab kirikulisi, kui neil on midagi küsida või muid probleeme.

Pühapäevakooli õpetajatest, noortejuhtidest, diakooniatöötegijatest on olnud juba eespool juttu. Lisaks vajab kogudus inimest, kes teeb sekretäritööd ja korraldab raamatupidamist.

Kirikuhoone kui jutlus

Ükskõik kus maal või paigas me kirikusse satume, leiame sealt alati palju põnevat. Vaatamata rikkalikule kunstivarale ja huvitavale arhitektuurile ei ole kirik kogudusele muuseum. Kirik on funktsionaalne hoone, mida vajatakse jumalateenistuste pidamiseks. See, et kirikuhooned on ehitatud kaunitena ja viimistletutena, tuleneb pigem soovist anda Jumala teenimiseks parim.

Nii on kirikutesse aegade jooksul kogunenud palju eri päritolu esemeid: raamatuid, käsikirju, maale, puunikerdusi, küünlajalgu, kroonlühtreid, vaipu ja muud. Kirikule tehtud kingituse puhul annab konkreetsele esemele väärtuse armastus, millega see on valmistatud ja annetatud. Tegemist on ohvriga, mida ei saa rahasse ümber mõõta. Kõik meie kirikute altarid ja kantslid, orelid, kroonlühtrid ja kellad on omal ajal aadliperede poolt kingitud või lastud teha talumeeste endi kokkupandud raha eest.

Igal esemel on kirikus oma praktiline ja sümboolne tähendus. Jumal kõneleb kirikuhoone ja sisustuse kaudu inimesega sõnatult ja katkematult.

Altar

Kirikuhoones on keskseim ja tähtsaim altar. Sageli peavad inimesed altariks eelõige kõrget altariseina või altaripilti. Tõesti võib just see altari osa olla kiriku kunstiväärtuselt kõige kallim asi. Tegelikult võib altar aga olla hoopis ilma pildita. Altari põhiosaks on laud (mensa). See sümboliseerib Issanda lauda, millelt jagatakse armulauda. Altar rõhutab Kristuse ligiolekut jumalateenistuses.

Mensa ehitati keskajal kivist ja kaeti suure ühest tükist kiviplaadiga. Massiivne kivist altarilaud sümboliseeris sarkofaagi ja meenutab armulaua seost Kristuse surma ja ülestõusmisega. Lauaplaadile uuristati Jeesuse haavu sümboliseerivad viis risti – neli nurkadesse ja viies keskele. Tänapäeval eelistatakse uutesse kirikutesse ehitada altar lihtsa lauana. Nii tuleb armulaua kui Issanda laua mõte selgemalt esile.

Altar on kiriku idaosas. Viimasel ajal on hakatud altareid asetama taas otsaseinast eraldi, et vaimulik saaks seista altarilaua taga. See ongi altari algne asukoht, mis rõhutab, et jumalateenistus on koguduse ühine asi. Sel juhul on vaimulik altari juures teenides alati näoga koguduse poole, nagu Kristuski oli armulauda seades näoga jüngrite poole.

Kantsel ja pult

Jutlustamise koht kirikus on kantsel. Piiblilugemine ja seletamine jutluses on jumalateenistuse tähtis osa, sellepärast ehitati ka kantsel silmatorkav ja rikkalike kaunistustega. Traditsiooniliselt kaunistati kantsel Jeesuse ja evangelistide kujudega. Kantsel on ehitatud enamasti kiriku põhjaseina ja kogudusele lähemale, kuuldavuse parandamiseks ka kõrgemale alusele. Kantslis jutlustab vaid vaimulik. Kantsli läheduses, enamasti kantsli vastas on lugemispult. Seda kasutavad ka koguduseliikmed, kui nad loevad piiblitekste või palvet.

Ristimiskivi

Ristimine on toimunud tavaliselt spetsiaalses ristimisnõus – ristimiskivis. See on jala peale asetatud suur nõu, kuhu valati ristimisvesi ja kuhu mahtus soovikorral isegi beebit sisse kastma. Ristimiskivi asetati keskajal tavaliselt kiriku peaukse kõrvale. See rõhutas ristimise tähtsust sissepääsuteena Jumala riiki ja koguduse osadusse. Tänapäeval asetatakse ristimiskivi koguduse ette kooriruumi või selle lähedusse.

Kirikutes, kus ristimiskivi hoopis puudub, ristitakse altari juures ja ristimisvesi pannakse spetsiaalsesse metallist ristimisvaagnasse.

Orel

Oreleid, pillide kuningaid, hakati Eestimaal kirikutesse ehitama tõenäoliselt 19.-ndal sajandil. Orelid on keerulise mehhanismiga ja nende muretsemine kui ka hooldamine on väga kallis. Orel teenib jumalateenistusel kaasa, toetades koguduselaulu ning tuues jumalateenistusse ülistuse ja palve õhkkonda.

Kirikukellad

Igas kirikus on üks või mitu kella, mille helistamisega kutsutakse jumalateenistusele, palvusele ja saadetakse lahkunuid viimsele teekonnale. Keskajal peeti kella evangeeliumi kuulutaja sümboliks. Kella helistamisega peletati kurjad jõud.

Kirikutekstiilid

Altar on alati kaetud valge linaga. Lauale asetatakse küünlad ja rist, ka Piibliraamat ja lilled. Armulauaks asetatakse altarile armulauariistad. Altarilaua, aga ka kantsli ja puldi külge riputatakse nn liturgilist värvi tekstiilid, mis kaunistavad kirikut ja jutustavad sõnatult kirikulisele kirikuaasta käigust. Meie kirikutes kasutatakse viit värvi: valget, punast, rohelist, violetset ja musta.

Ka vaimulike ametiriietusel on oma sümboolika. Jumalateenistusel ja kiriklikel talitustel kannab vaimulik valget pikka rüüd – albat või musta talaari.

Alba kasutamine vaimuliku riietusena ulatub juba algristikoguduse aega. Ka Jeesus kandis tolleaegse kombe järgi pikka valget alusrüüd. Eestis kandsid vaimulikud valget rüüd ka pärast reformatsiooni kuni rootsiaja lõpuni, kui tuli talaarikandmise kord. Sõna “alba” tähendab valget ja on ristimisrüü. Valgetest riietest räägitakse Ilmutusraamatus kui kristlaste riietusest, mis tähendab puhtust, uut elu ja pühade õigustegusid (Ilm 19,8).

Alba seotakse kinni vööga, mis sümboliseerib kaitstust ja ka himudest loobumist. Vöötamine tähendab veel Kristuse teenistusse asumist.

Albat võivad õigupoolest kanda kõik kristlased. VaimulikuG ametitunnuseks on ümber kaela kantav riideriba – stoola, mille värv vaheldub kirikuaasta järgi. Stoola sümboliseerib Kristuse ikke kandmist.

Õpetajat ja diakonit saab eristada selle järgi, kuidas nad stoolat kannavad. Õpetajad kannavad stoolat ümber kaela nii, et selle mõlemad otsad ripuvad rinnal alla. Diakon asetab stoola üle vasaku õla ja seob paremal puusal kokku. Kõrgharidusega õpetaja kannab ametiriietusel hõbedast risti, praosti rist on kullatud.

Piiskop kannab ametiülesandeid täites karjasekeppi kui piiskopkonna kaitsja tunnust, kullast piiskopiristi, vastavat peakatet – mitrat ja õlgadel piiskopimantlit.

Armulauajumalateenistusel võib vaimulik kanda ka kaasulat, mis pannakse kõigi teiste riiete peale. See on suur värviline kangatükk, mille keskel on pea jaoks auk. Nii katab kaasula (ladina keeles ‘maja’) vaimuliku keha ja käed, nagu meeldetuletusena armulaua tähendusest: Jumala arm ümbritseb meid ja katab meie patu kinni.

Nii annab jumalateenistusel kasutatav ametirüü meile pildi, missugust ülesannet vaimulik täidab ja missugune peaks olema iga inimese nn vaimulik varustus.

Talaar oli keskajal tuntud kui õpetlasekuub. Martin Lutheril oli doktorikraad ja sellepärast kandis ta avalikes kohtades talaari. Eestis hakkas kirikuõpetajatelt talaari kandmist nõudma Vene tsaar alles 19. sajandil. Praegu kasutavad Eestis ametiriietusena talaari kirikuõpetajad ja kohtunikud. Kirikuõpetajad kannavad talaaril kurgu all kahte valget riideriba – lõkmeid, mis on kujunenud valgest kraest. Praostid kannavadki laia ümber kaela ulatuvat valget kraed.

Allikas: EELK kodulehekülg www.eelk.ee