Kosmoloogiline jumalatõestus

Allikas ZWiki

Nimetuse „kosmoloogiline argument“ alla koondub terve hulk mitmesuguseid jumalatõestusi.

Tuumideeks on mõte maailma algpõhjuse paratamatusest. Lähtekohaks on teatud üldised tähelepanekud maailma kohta.

Iga sündmus või muutus, mida maailmas näeme, on millestki põhjustatud.

Kui on sündmus A, siis tema põhjuseks on mingi varasem sündmus B. Sündmusel B pidi omakorda olema mingi põhjus.

Juhtugu näiteks, et kivi lendab kellegi aknasse. Võime mõttes asuda rekonstrueerima põhjuslikku (või vähemasti sündmuslikku) ahelat, mis on selle lõpp-sündmuse taga.

1. – klaasi klirin ja purunemine
2. – isiku X käsi saatis kivi teatud nurga all ja teatud kiirusega lendu isiku Y akna suunas
3. – X haaras maast kivi
4. – X-ile meenus Y aknast möödudes, kuidas Y teda lapsepõlves narris
5. – X tahtis värsket õhku ja otsustas minna tänavale jalutama

6. – X ärkas hommikul ja tundis, et pea on väga uimane Jne.

Kui nii vaimusilmas üha ajas tagasi minna, võib tekkida mõte, et omavahel seotud põhjustel-tagajärgedel ei tule lõppu: maailm peab kujutama endast lõpmatult pikka põhjuslikku ahelat.

Mõne filosoofi arvates niisugust asja ei saa olla: säärane maailm oleks liiga raskesti mõistetav. Oleks käsitamatu, et põhjuste ahel ei lõpe kunagi; pigem on nii, et kõigel toimuval peab lõppkokkuvõttes olema teatud algpõhjus.

Sellest algpõhjusest algabki põhjuste ahel. Asjadel on lõpp-põhjus: see lõpp-põhjus peab olema, et maailm oleks mõistetav – ja see lõpp-põhjus on jumal.

Kosmoloogiline argument näib mõneti rääkivat hoopis teisest jumalast kui ontoloogiline argument. Siin ei ole kõne all kõikvõimalike täiustega varustatud olend, vaid asjade algpõhjus. Nende kahe asja vahel pole silmanähtavat seost.

Kuid tegelikult saab seose küllalt kergesti leida. Küsime: millised omadused on algpõhjusel? Üheks tema põhiomaduseks peab olema see, et algpõhjus on iseenda põhjus (causa sui). Ta on miski niisugune, mis ei vaja oma olemasoluks enese suhtes välist põhjust (kõik teised asjad vajavad seda – tulenevad lõppkokkuvõttes algpõhjusest). Olemasolu peab olema algpõhjuse olemuses.

Kuid mis võiks olla säärane asi, mis on täiesti eneseküllane ja on enda olemasolu põhjuseks? Kui sellist asja üldse leida võib, siis küllap täiuslikeim olend – ontoloogilise argumendi jumal – võiks seda olla.

Ning Anselmi jumalatõestus ju sellele just pürgis, et näidata: olemasolemine kuulub täiuslikeima olendi olemusse. Kosmoloogilist argumenti võib niisiis pidada ontoloogilisest argumendist sõltuvaks. Kui esmalt õnnestuks tõestada Anselmi mõttekäik täiuslikeima olendi olemasolust, siis, kui säärane olend juba kord on, sobib ta hästi ka maailma algpõhjuseks. (Kuid jääb ikkagi teatud mõttes kehtima, et ontoloogilise argumendi jumal ja kosmoloogilise argumendi jumal ei ole ilma pikemata samastatavad.)

Toodud argumendile saab vastu vaielda. Lõpmatu põhjuslik ahel ei pruugi siiski olla võimatu (taas kord: see, et idee on kummaline või harjumatu, pole argument idee vastu).

Nüüdisaja inimene on harjunud lõpmatustega opereerima. Talle on vastuvõetav ruumilises mõttes lõpmatu universumi idee; matemaatiline analüüs summeerib lõpmatust hulgast liikmetest koosnevaid summasid lõplikeks arvudeks; matemaatikas üldse on lõpmatud hulgad täiesti tavalised. Miks mitte tunnistada ka lõpmatuid põhjuslikke ahelaid? Kui siin üldse probleeme on, võibolla hoopis sobimatus praeguste füüsikaliste mudelitega. Lõpmatu põhjusliku ahela idee näib viitavat, et universum on olnud alati – et ajas saab tagasi minna ükskõik kaugele. Praeguse hetke kosmoloogiaga ei pruugi see hästi sobida: kosmoloogia alustab ajaarvamist ja sündmuste kulgu Suurest Paugust.

Kosmoloogilise jumalatõestuse üheks versiooniks on nn. argument kontingentse olemise põhjal.

Nimetatud argument on õigupoolest peaaegu identne eeltooduga, kuid kasutab veidi teist terminoloogiat.

Esmalt kontingentsuse mõistest. Kontingentsed asjad on mitteparatamatud asjad. Kontingentne on iga asi, mille olemasolu pole paratamatu – s.t. mille puhul on loogiliselt mõeldav, et seda asja poleks olnud.

Puu, mis metsaserval kasvab, oleks võinud olla olemata – kui talle aluse pannud seeme oleks külma käes hävinud, või kui ta oleks mõne olendi poolt täiesti jäägitult ära söödud.

Ka see, et täna on Tartus pilves ilm, pole paratamatu: loogika ei keela võimalust, et täna oleks võinud paista päike.

Paratamatu asi seevastu on niisugune, mille mitteolemasolu on loogiliselt võimatu.

Paratamatu asja kohta ei saa ilma pikemata näidet tuua: on küsitav, kas üldse paratamatuid asju on – ning vaadeldav kosmoloogiline argument on suunatud just sellele, et näidata: lisaks kontingentsetele asjadele peab olema vähemalt üks paratamatu asi või olemine).

Aquino Thomase (13. sajand) sõnastuses on argument niisugune:

Me leiame looduses asju, mis võivad olla ja mitte olla, kuna osutub, et nad on loodud ja et nad hävivad. Järelikult võivad nad nii olla kui mitte olla. Kuid on võimatu, et nad võiksid alati olla. Sest kui selline asi oleks alati, siis ta ei saaks mitte-olla. Järelikult, kui oleks nii, et iga asi saab mitte-olla, siis oli kunagi hetk, kus mitte midagi ei olnud. Kui aga see on tõsi, siis ei saaks praegugi midagi olemas olla, sest see, mis ei ole olemas, saab hakata olemas olema ainult millegi juba olemasoleva kaudu.

Iga kontingentse asja puhul võime ajas tagasi minna selle hetkeni, kus toda asja ei olnud (sest kui ta on absoluutselt alati olnud, siis on tegu pigem paratamatu kui kontingentse asjaga.). Seega võib vaimusilmas ajas tagasi minna ka niikaugele, kus ühtki kontingentset asja polnud. Kuid mis siis sel ajal oli – kas tühjus? Ei saa olla. Sest siis poleks midagi saanud tekkida. Kontingentne asi ei saa tekkida iseeneslikult; tema tekke peab esile kutsuma mingi juba olemasolev asi – järelikult polnud enne kõigi kontingentsete asjade tekkimist mitte tühjus, vaid teatav paratamatu olemine. (Kui olemine enne kõigi kontingentsete asjade tekkimist poleks paratamatu, saaksime mõttekäiku talle uuesti rakendada.) See paratamatu olemine on jumal. Niisiis: kuna kontingentseid asju on ilmselgelt olemas, peab olemas olema ka paratamatu olemine. Ehk jumal.