Jumala olemasolu on olnud üheks traditsiooniliseks metafüüsika probleemiks. Nüüdisaegset angloameerika filosoofi, kes on enamasti ateist, huvitab see probleem küll suhteliselt vähe: jumala mõiste üle arutlemist võidakse pidada koguni soliidsele filosoofile sobimatuks, peaaegu et halva maitse väljenduseks. Niisuguse hoiakuga ei pea siiski nõustuma. Jumalat ei pruugi olemas olla, kuid filosoofia tegeleb mitte ainult tegelikuga, vaid ka loogiliselt võimalikuga. Ning kuna nii keskaegsete kui ka paljude uusaegsete, aga ka uusima aja filosoofide mõttemaailmas on jumalal oluline koht (ükskõik kas teda siis eitatakse või jaatatakse), oleks veider seda temaatikat täiesti ignoreerida.
Kõigepealt mõned olulised terminid, mis seostuvad jumala jaatamise, eitamise ja tunnetamisega.
Teism on usk transtsendentsesse jumalasse, kes on maailma loonud ja juhib kõike selles toimuvat.
Ateism on seisukoht, et jumalat pole olemas.
Monoteism on usk ühteainsasse jumalasse, polüteism peab võimalikuks paljusid jumalusi.
Agnostitsism on seisukoht, et küsimus jumala olemasolust on inimmõistusega (või ükskõik milliste inimlike tunnetusvahenditega) lahendamatu. Agnostitsismi terminit kasutatakse aga ka teistsuguses, mittereligioosses kontekstis: selle all võidakse mõelda täielikku skeptitsismi, arvamust, et inimene pole üldse suuteline maailma tunnetama; või siis teesi, et inimene ei suuda tunnetada konkreetselt metafüüsilist-transtsendentset sfääri kusjuures viimast ei pea tingimata seostama jumalikuga, vaid lihtsalt mittekogetava-aegruumivälisega.
Teism, ateism ja agnostitsism on kolm peamist võimalikku suhtumist jumalasse:
Deism tähendab rühma vaatekohti jumalale, mis olid levinud peamiselt 17.-18. sajandil, eriti Inglismaal. Tavaliselt mõistetakse deismi all kristluse säärast versiooni, mille kohaselt jumal lõi maailma ning seadused, mille alusel maailm peab toimima, kuid pärast seda on jätnud maailma enese hooleks ega sekku tema tegemistesse. Niisugune arusaam oli mõnikord jumalaeituse leebeks vormiks. Samuti võis deism tähendada seisukohta, et õige religioon on n.ö. "loomulik usk", mis tuleneb inimmõistusest ja inimloomusest ning millel pole pistmist ametlike kiriklike institutsioonidega. Deistide hulka ühes või teises tähenduses paigutatakse sageli Voltaire, Rousseau, Locke ja Thomas Paine.
Panteism on vaatekoht, mis samastab jumala kõige olemasolevaga. (Sellele teatud mõttes lähedaseks arusaamaks on seisukoht, mis ütleb, et jumal avaldub kõiges. Ka viimane vaade paigutatakse vahel panteismi nime alla, mõnikord aga antakse sellele eraldi nimi.) Lääne traditsioonis on silmapaistvamaks panteistiks olnud Spinoza; ka Hegelit on vahel nimetatud panteistiks.
Järgnevalt tuleks täpsemalt piiritleda jumala mõiste. Ehkki see idee on universaalne, üldlevinud ettekujutused jumalustest ja jumalikust on esinenud nähtavasti kõigis maapealsetes kultuurides, ei ole see seganud jumalikust mõtlemast väga erineval moel. Käesolevas loengus tegeldakse nn „filosoofide jumalaga“. Kõne all on see küllalt kindlapiiriline jumalamõiste, mille üle on aegade vältel, antiikajast alates, arutlenud paljud Lääne filosoofid.
Filosoofide jumalale omistatakse enamasti ligikaudu niisugused omadused:
Neid jumala põhilisi, olemuslikke omadusi nimetatakse jumalikeks atribuutideks.
Filosoofe on jumala mõistega seoses sageli huvitanud kaks loogilist laadi probleemi.
Sageli kõneldakse jumala transtsendentsusest. ‘Transtsendentne’ (lad. 'transcendens' piiridest väljuv) 'võidakse määratleda ebamääraselt kui "miski, mis on kõrgemat järku kui tavalised maised asjad".
On kõrgemat järku selles mõttes, et on tavaliste asjadega võrreldamatu ja kõrvutamatu.
Või: transtsendentne on selline olemine või olend, mis on väljaspool tavalist olemist.
Kõige levinum on selline määratlus, mille kohaselt transtsendentne olemine on väljaspool kogemust; meeltetaju ei anna sellise olemise kohta mingeid andmeid; ning ühtlasi on siis transtsendentne olemine ka väljaspool aega ja ruumi.
Kui jumal on läbinisti transtsendentne, siis ei saa öelda, et on mingi ruumiline koht, kus jumal on; ega saa ka öelda, et jumal on ühel või teisel ajahetkel, et ta oli enne või pärast teatud sündmust – isegi mitte et ta on igavene.
Ettekujutusega, et jumal on transtsendentne, haakub üsna loomulikult arusaam, et jumal on inimesest lahutatud ületamatu kuristikuga, on käsitamatu ja ligipääsematu. Vahest ainult täiuslik mõistus või usuline ekstaas võib inimese jumalaga kontakti viia.
Ent jumalat võidakse mõista ka immanentsena. Kui jumal on immanentne, siis, vastupidiselt eelnenule, ta pole väljaspool maailma, vaid maailmas. Ta on siin mingil viisil kohal, kas aegajalt või kogu aeg; inimene saab maises maailmas temaga vahetult kokku puutuda.
Viimase vaate levinud (ja äärmuslikuks) variandiks on juba eespool mainitud panteism: jumal on kõiges – lauas ja toolis, inimeses, sipelgas, rohukõrres, tuulepuhangus. Selline arusaam kaldub samastama jumalat ja loodust. Panteismi puhul osutub mõnikord raskeks öelda, kas tegu on jumala eitamise või jaatamisega. Panteist võib kinnitada, et kõik, mis looduses leidub, on jumala avaldumisvorm: sellisel juhul rõhutab ta looduse jumalikkust; mõnel teisel juhul pigem väidab, et jumal pole muud kui kõik see, mis looduses on: siis rõhutatakse mitte looduse jumalikkust, vaid jumala "looduslikkust" või loomulikkust. Esimesel juhul kaldutakse teismi, teisel juhul ateismi.
Panteism üldiselt ei mõista jumalat isikuna, ega tunnista õpetust maailma loomisest jumala poolt.
Judaismis ja kristluses käsitlevad teoloogid jumalat kõige sagedamini siiski transtsendentsena: ta on maailmast lahutatud, eraldiseisev substants-isik. (Filosoofide Jumal seostub eeskätt just kristlusega, judaismiga ja islamiga.)
Kristliku arusaama kohaselt lõi jumal maailma tühjusest, eimillestki (ex nihilo).
Maailma loomise õpetus ei pruugi tingimata niisugune olla. Võidakse mõelda ka näiteks nii, et enne meile tuntud maise maailma teket on olnud kaks alget, kaks ürgprintsiipi või substantsi:
Jumalik loomine seisneb siis maise, aegruumilise maailma (või korrastatud "kosmose") vormimises ürgmateeriast.
Niisuguses õpetuses pole jumal absoluutne looja: ta ei loo mitte kõike eimillestki, vaid sarnaneb pigem käsitöölisega, kes annab olemasolevale materjalile kindla kuju.
Kristluses on siiski teisiti. Jumal on üks ja ainuke olemine enne maise maailma teket ning ta loob paistva-nähtuva maailma tühjusest, eimillestki.
Niisugune loomisdoktriin võib veelgi rõhutada jumala transtsendentsust, tema lahutatust ja eraldatust inimlikust olemisest.
Kui õpetus tunnistab algmateeriat, mis on algselt jumalaga kõrvuti olev alge, ja mis hiljem jääb alles ka maises maailmas (olles kindla vormi võtnud), oleks selle mateeria näol justkui olemas ühenduslüli jumaliku olemissfääri ja maise maailma vahel: mateeria kuuluks justkui mõlemasse. Kristluses selline ühenduslüli puudub.
Esimene probleem: jumala loogiline võimalikkus
Kui jumalale omistatavaid omadusi lähemalt uurida, kujuneb mulje, et need omadused võivad kergesti olla omavahel vastuolus.
Sellised mõttekäigud panevad enamikku jumalateoreetikuid arvama, et jumala kõikvõimsust ei saa tõlgendada täiesti absoluutsena, vaid seda tuleb mõista kitsamalt. Loogiliselt võimatut ei suuda jumal teha. (Võidakse lisada veel täiendavad kitsendused: jumal ei suuda muuta minevikku; ta ei suuda teha halba.) Eeltoodud arutlustest nähtub, et vastuoksused on jumala-idee puhul kerged tekkima; ent hea tahte korral on võimalik neid nii või teisiti kõrvaldada või leevendada.
Enne kui minna edasi, veel ühest atribuudist, mida jumala-teooriates vahel võib kohata. Jumaliku lihtsuse doktriin kuulub rohkem keskaegsesse kui tänapäevasesse filosoofilisse teoloogiasse. "Jumal on lihtne" tähendas peamiselt seda, et Jumalal pole osi, ta on läbinisti lihtne ja ühtne eriti ses mõttes, et jumalikud atribuudid tegelikult pole üksteisest eristatavad. Kõiketeadmine ja kõikvõimsus on üks ja sama asi; täiuslik headus on sama mis kõikvõimsus jne. Kui tavapärastele jumalikele atribuutidele lisada ka veel niimoodi mõistetud lihtsus, muutub jumala olemus kahtlemata veelgi hämmastavamaks ning mõistuspäraselt veelgi raskemini haaratavamaks. Kuid lihtsuse doktriin võib olla osaliselt motiveeritud eespool kirjeldatud loogilistest probleemidest. Kui asutakse seisukohale, et jumala erinevad atribuudid on kõik üks ja sama asi, on eristamatud, kuidas saaks siis nende vahel olla loogilisi vastuolusid?
Teine probleem: jumala olemasolu tõestamine Niisiis on põhiliselt kaks viisi, kuidas tõrjuda loogilisi raskusi, mis võiksid takistada jumala olemasolu võimalikuks tunnistamist. Esiteks, jumala atribuute niimoodi täpsemalt piiritleda, et ületamatud raskused kaoksid (kitsendades kõiketeadmise, kõikvõimsuse, üliheaduse mõisteid – kas mõnda ühte neist või kõiki korraga). Teiseks, apelleerida ideele, et universumis (ja veel enam väljaspool universumit) on asju, mida piiratud inimtaip ei saagi mõista: inimese küündimatus ei takista neid asju aga olemas olemast. Eeldanud, et jumal on loogiliselt võimalik, on püütud loogilise arutlusega tõestada, et jumal tõepoolest on või peab olema. Immanuel Kant, kes aegade jooksul esitatud jumalatõestusi analüüsis, jagas kõik arvukad tõestused kolme põhiliiki. Jumalatõestus võib olla ontoloogiline, kosmoloogiline või teleoloogiline.