Jumala olemus

Allikas: ZWiki

Jumala olemasolu on olnud üheks traditsiooniliseks metafüüsika probleemiks. Nüüdisaegset angloameerika filosoofi, kes on enamasti ateist, huvitab see probleem küll suhteliselt vähe: jumala mõiste üle arutlemist võidakse pidada koguni soliidsele filosoofile sobimatuks, peaaegu et halva maitse väljenduseks. Niisuguse hoiakuga ei pea siiski nõustuma. Jumalat ei pruugi olemas olla, kuid filosoofia tegeleb mitte ainult tegelikuga, vaid ka loogiliselt võimalikuga. Ning kuna nii keskaegsete kui ka paljude uusaegsete, aga ka uusima aja filosoofide mõttemaailmas on jumalal oluline koht (ükskõik kas teda siis eitatakse või jaatatakse), oleks veider seda temaatikat täiesti ignoreerida.

Kõigepealt mõned olulised terminid, mis seostuvad jumala jaatamise, eitamise ja tunnetamisega.

Teism on usk transtsendentsesse jumalasse, kes on maailma loonud ja juhib kõike selles toimuvat.

Ateism on seisukoht, et jumalat pole olemas.

Monoteism on usk ühteainsasse jumalasse, polüteism peab võimalikuks paljusid jumalusi.

Agnostitsism on seisukoht, et küsimus jumala olemasolust on inimmõistusega (või ükskõik milliste inimlike tunnetusvahenditega) lahendamatu. Agnostitsismi terminit kasutatakse aga ka teistsuguses, mittereligioosses kontekstis: selle all võidakse mõelda täielikku skeptitsismi, arvamust, et inimene pole üldse suuteline maailma tunnetama; või siis teesi, et inimene ei suuda tunnetada konkreetselt metafüüsilist-transtsendentset sfääri kusjuures viimast ei pea tingimata seostama jumalikuga, vaid lihtsalt mittekogetava-aegruumivälisega.

Teism, ateism ja agnostitsism on kolm peamist võimalikku suhtumist jumalasse:

Deism tähendab rühma vaatekohti jumalale, mis olid levinud peamiselt 17.-18. sajandil, eriti Inglismaal. Tavaliselt mõistetakse deismi all kristluse säärast versiooni, mille kohaselt jumal lõi maailma ning seadused, mille alusel maailm peab toimima, kuid pärast seda on jätnud maailma enese hooleks ega sekku tema tegemistesse. Niisugune arusaam oli mõnikord jumalaeituse leebeks vormiks. Samuti võis deism tähendada seisukohta, et õige religioon on n.ö. "loomulik usk", mis tuleneb inimmõistusest ja inimloomusest ning millel pole pistmist ametlike kiriklike institutsioonidega. Deistide hulka ühes või teises tähenduses paigutatakse sageli Voltaire, Rousseau, Locke ja Thomas Paine.

Panteism on vaatekoht, mis samastab jumala kõige olemasolevaga. (Sellele teatud mõttes lähedaseks arusaamaks on seisukoht, mis ütleb, et jumal avaldub kõiges. Ka viimane vaade paigutatakse vahel panteismi nime alla, mõnikord aga antakse sellele eraldi nimi.) Lääne traditsioonis on silmapaistvamaks panteistiks olnud Spinoza; ka Hegelit on vahel nimetatud panteistiks.

Järgnevalt tuleks täpsemalt piiritleda jumala mõiste. Ehkki see idee on universaalne, üldlevinud ettekujutused jumalustest ja jumalikust on esinenud nähtavasti kõigis maapealsetes kultuurides, ei ole see seganud jumalikust mõtlemast väga erineval moel. Käesolevas loengus tegeldakse nn „filosoofide jumalaga“. Kõne all on see küllalt kindlapiiriline jumalamõiste, mille üle on aegade vältel, antiikajast alates, arutlenud paljud Lääne filosoofid.

Filosoofide jumalale omistatakse enamasti ligikaudu niisugused omadused:

Neid jumala põhilisi, olemuslikke omadusi nimetatakse jumalikeks atribuutideks.

Filosoofe on jumala mõistega seoses sageli huvitanud kaks loogilist laadi probleemi.

  1. Jumala loogiline võimalikkus. See on küsimus sellest, kas niisugune jumala mõiste, mille puhul talle omistatakse eespool loetletud atribuudid, pole vasturääkiv; kas üliolendi kujuteldavad omadused ei satu omavahel loogilisse vastuollu. Kui arutlus viib tulemusele, et jumalale omistatavad omadused välistavad üksteist loogiliselt, tekib küsimus, kas vasturääkivate omadustega jumala olemasolusse saab, või on mõtet, uskuda. Jumala mõiste võimaliku sisemise vasturääkivuse probleem on seega teatud mõttes küsimus jumala olemasolu võimalikkusest. Et mõistus võiks toetada usku jumala olemasolusse, on tarvis vähemasti veenduda, et niisuguste omadustega olend on loogiliselt võimalik.Kuid NB: ei tohiks unustada, et mõistus ei pea sugugi toetama usku. Võib olla ka otse vastupidisel seisukohal: credo, quia absurdum est – usun, sest see on absurdne.
  2. Jumala olemasolu tõestamine. Oletades, et jumalikud atribuudid ei ole vasturääkivad, kerkib järgmiseks küsimus: kas leidub arutlus, mis suudab veenvalt tõestada, et niisugune loogiliselt võimalik olend tõesti on olemas – või et tema olemasolu on lausa paratamatu. Enne kui vaadelda neid loogilisi probleeme, veel paarist mõistest.

Transtsendentsus ja immanentsus

Sageli kõneldakse jumala transtsendentsusest. ‘Transtsendentne’ (lad. 'transcendens' piiridest väljuv) 'võidakse määratleda ebamääraselt kui "miski, mis on kõrgemat järku kui tavalised maised asjad".

On kõrgemat järku selles mõttes, et on tavaliste asjadega võrreldamatu ja kõrvutamatu.

Või: transtsendentne on selline olemine või olend, mis on väljaspool tavalist olemist.

Kõige levinum on selline määratlus, mille kohaselt transtsendentne olemine on väljaspool kogemust; meeltetaju ei anna sellise olemise kohta mingeid andmeid; ning ühtlasi on siis transtsendentne olemine ka väljaspool aega ja ruumi.

Kui jumal on läbinisti transtsendentne, siis ei saa öelda, et on mingi ruumiline koht, kus jumal on; ega saa ka öelda, et jumal on ühel või teisel ajahetkel, et ta oli enne või pärast teatud sündmust – isegi mitte et ta on igavene.

Ettekujutusega, et jumal on transtsendentne, haakub üsna loomulikult arusaam, et jumal on inimesest lahutatud ületamatu kuristikuga, on käsitamatu ja ligipääsematu. Vahest ainult täiuslik mõistus või usuline ekstaas võib inimese jumalaga kontakti viia.

Ent jumalat võidakse mõista ka immanentsena. Kui jumal on immanentne, siis, vastupidiselt eelnenule, ta pole väljaspool maailma, vaid maailmas. Ta on siin mingil viisil kohal, kas aegajalt või kogu aeg; inimene saab maises maailmas temaga vahetult kokku puutuda.

Viimase vaate levinud (ja äärmuslikuks) variandiks on juba eespool mainitud panteism: jumal on kõiges – lauas ja toolis, inimeses, sipelgas, rohukõrres, tuulepuhangus. Selline arusaam kaldub samastama jumalat ja loodust. Panteismi puhul osutub mõnikord raskeks öelda, kas tegu on jumala eitamise või jaatamisega. Panteist võib kinnitada, et kõik, mis looduses leidub, on jumala avaldumisvorm: sellisel juhul rõhutab ta looduse jumalikkust; mõnel teisel juhul pigem väidab, et jumal pole muud kui kõik see, mis looduses on: siis rõhutatakse mitte looduse jumalikkust, vaid jumala "looduslikkust" või loomulikkust. Esimesel juhul kaldutakse teismi, teisel juhul ateismi.

Panteism üldiselt ei mõista jumalat isikuna, ega tunnista õpetust maailma loomisest jumala poolt.

Judaismis ja kristluses käsitlevad teoloogid jumalat kõige sagedamini siiski transtsendentsena: ta on maailmast lahutatud, eraldiseisev substants-isik. (Filosoofide Jumal seostub eeskätt just kristlusega, judaismiga ja islamiga.)

Loomine ex nihilo

Kristliku arusaama kohaselt lõi jumal maailma tühjusest, eimillestki (ex nihilo).

Maailma loomise õpetus ei pruugi tingimata niisugune olla. Võidakse mõelda ka näiteks nii, et enne meile tuntud maise maailma teket on olnud kaks alget, kaks ürgprintsiipi või substantsi:

Jumalik loomine seisneb siis maise, aegruumilise maailma (või korrastatud "kosmose") vormimises ürgmateeriast.

Niisuguses õpetuses pole jumal absoluutne looja: ta ei loo mitte kõike eimillestki, vaid sarnaneb pigem käsitöölisega, kes annab olemasolevale materjalile kindla kuju.

Kristluses on siiski teisiti. Jumal on üks ja ainuke olemine enne maise maailma teket ning ta loob paistva-nähtuva maailma tühjusest, eimillestki.

Niisugune loomisdoktriin võib veelgi rõhutada jumala transtsendentsust, tema lahutatust ja eraldatust inimlikust olemisest.

Kui õpetus tunnistab algmateeriat, mis on algselt jumalaga kõrvuti olev alge, ja mis hiljem jääb alles ka maises maailmas (olles kindla vormi võtnud), oleks selle mateeria näol justkui olemas ühenduslüli jumaliku olemissfääri ja maise maailma vahel: mateeria kuuluks justkui mõlemasse. Kristluses selline ühenduslüli puudub.

Esimene probleem: jumala loogiline võimalikkus

Kui jumalale omistatavaid omadusi lähemalt uurida, kujuneb mulje, et need omadused võivad kergesti olla omavahel vastuolus.

  1. Transtsendentne, aga isikuline; kujuteldamatu, aga siiski sarnane. Ühest küljest omistatakse jumalale niisuguseid omadusi, mis on omased ka inimeste maailmale. Jumal on tark ja hea: kuid tarkus ja headus on inimlikud kategooriad, mida rakendatakse just „siinpoolsuses“. Samal ajal võidakse siia juurde väita jumala täielikku "sealpoolsust" ja teistsugusust. Peetakse võimalikuks arvata, et jumal asub küll väljaspool aega ja ruumi, ent on sellegipoolest tark ja hea. Kuidas sellised omadused omavahel sobivad? Kuidas saab miski, mis on absoluutselt käsitamatu ja kujuteldamatu, olla meile mõistetavate ja hästi tuntud omadustega? Või oletame, et jumal on ühekorraga nii täiesti transtsendentne kui ka isikuline. Jällegi, isik on üpris maine mõiste; ja selle juurde näib kuuluvat ettekujutus, et olemisel-olendil, keda me nimetame isikuks, on olemas ka keha. Ent keha on kogetav ja aegruumiline. Kas siin pole tegu üksteist välistavate omadustega? Siin pole veel tegemist otseste loogiliste vasturääkivustega jumala mõistes. Kirjeldatud raskustega saab toime tulla, võttes appi mõtte, mida sageli jumala mõistega seotud vastuoksuste lahendamisel (kuri)tarvitatakse. Jumala jumalikkus selles just seisnebki, et tema omadused ületavad küündimatu inimmõistuse piire. Kahtlemata võib nii mõnigi teoloog või lihtusklik kõigile jumalikuga seotud loogilistele raskustele just sellise vastuse anda.
  2. Ajatu ja kõiketeadja. Jumala suhet ajaga võidakse mõista kahtviisi. Nagu eespool öeldud, kujutluse juurde jumala täielikust transtsendentsusest kuulub mõte, et jumal on väljaspool aega. Ta on ajatu, atemporaalne; aja mõiste pole talle rakendatav. Pole mõtet öelda "Aadama tegi jumal varem" ja "Eeva tegi jumal hiljem". Varasemast ja hilisemast ei saa jumala puhul rääkida. Jumal ja temporaalsed tõed. Niisugune arusaamine võib kaasa tuua järgmise loogilise probleemi. Jumal on kõiketeadev. See tähendab: ta teab kõiki tõeseid väiteid ega usu ühtki väära väidet. (See on üks viis täpsustada „kõiketeadmise“ ideed.) Ent osa tõeseid väiteid on olemuslikult suhestatud ajaga, on temporaalsed. Oletame näiteks, et öeldakse "praegu on Tartus pilvine". Olgu tegu tõese väitega. See väide puudutab olukorda kindlal ajahetkel. Lause “praegu on Tartus pilvine“ võib olla tõene praegusel hetkel, kuid kolme tunni pärast enam mitte. Kui jumal on kõiketeadja ning teab kõiki tõeseid väiteid, peab ta teadma ka seda konkreetset tõest väidet. Ent kuidas on õigupoolest võimalik, et ta teab sellist tõde, mis on otseses sõltuvuses kindlast ajahetkest, kui ta ise on väljaspool aega? Kui ta teab, et praegu on Tartus pilvine, siis millal ta seda teab – kas praegu või kogu aeg? Kummalgi viisil ei saa vastata, kui jumal on ajatu. Temporaalsetega tõdedega seonduv võib panna loobuma ideest, et jumal on ajaväline. Teine levinud viis jumala ja aja suhet mõista on niisugune, et jumal pole mitte ajatu, vaid igikestev. See tähendab, et ta ikkagi paikneb ajas: on alati olnud ja saab alati olema. Niisuguse arusaama korral on lihtsam mõista, kuidas jumal teab temporaalseid tõdesid. Ent samas suurenevad niisuguse arusaama puhul muud raskused. Ajalisus ja ruumilisus näivad olevat tihedalt seotud kategooriad: kui jumal eksisteerib ajas, tundub imelik teda ruumist välja lülitada. (Tõsi küll, imelik ei pruugi see olla mitte kõigi filosoofide jaoks. Descartes pidas võimalikuks ka inimvaimu – õigemini vaimse substantsi, res cogitans – kohta sama väita: vaim eksisteerib ajas, ent mitte ruumis.) Kui möönda, et aeg ja ruum peaksid kokku kuuluma ning tunnistada ka ruumilisuse mõiste jumalale rakendatavaks, kaotab ta juba peaaegu täielikult oma transtsendentse iseloomu ning muutub väga sarnaseks maiste asjade-esemetega.
  3. Kõiketeadev ja täiuslikult hea. Oletame, et keegi teeb kurja teo. Jumal – kuna ta on kõiketeadev – on alati (või ajatult) teadnud, et see tegu ühel hetkel tehakse. Kui ta teadis kurja tegu ette, miks ta seda ära ei hoidnud? Kuna ta on kõikvõimas, oleks ta seda kindlasti suutnud. Ja kuna ta on täiuslikult hea, oleks ta pidanud seda tegema. Dilemma lahendamiseks tuleks oletada, et Jumal siiski ei tea päris kõike, ehkki on täiuslikult hea. See tähendaks piirata kõiketeadmise mõistet. Või siis: ta teab küll kõike ette, aga pole täiesti täiuslikult hea või täiesti kõikvõimas (piirata üliheaduse või kõikvõimsuse ideed). Tavapäraseim vastus on kindlasti taas niisugune: jumalik headus ja tarkus on inimesele mõistetamatud. See on midagi muud, kui argielus on harjutud nende mõistetega seostama. Mis inimesele näib halvana, võib jumalikust vaatepunktist olla hea. Ülekohtused kannatused, laastav sõda, väikelapse mõttetu ja piinarikas surm tunduvad olevat säärased asjad, milles inimene enamasti ei suuda midagi head näha; kuid jumalikust vaatevinklist võib olla teisiti. Niisugune vaatepunkt on võimalik. Kuid kui selles küsimuses järjekindel olla, ja kõik, mis maa peal inimestele tundub halb, järjekindlalt ümber defineerida jumalikus mõttes heaks, näib väide "jumal on tark ja hea" kaotavat suure osa oma sisust. Kui kõik see, mille kohta inimene ütleks pigem "halb", on tegelikult siiski "hea", on kaunis raske taibata, mis asi see jumala headus õigupoolest on ja kas samahästi ei võiks selle kohta öelda hoopis "kurjus". Ehk kas jumalal ja kuradil on siis enam suurt vahet.
  4. Kõikvõimsuse paradoksid. Kõikvõimsuse atribuut on eriti aldis vasturääkivustele ja tekitab lausa ilmseid paradokse. Mõne filosoofi, näiteks Descartes'i arvates peab kõikvõimsus tähendama võimet teha ja suuta absoluutselt kõike – ka seda, mis on loogiliselt võimatu. Alljärgnevalt mõned loogilised paradoksid, mis säärase absoluutse arusaama puhul tekivad. A. Kas jumal saab luua sellise kivi, mida jumal ise ei jaksa liigutada? Kui saab, siis on olemas kivi, mida jumal ei jaksa liigutada. Järelikult pole ta kõikvõimas. Kui ei saa, pole ta samuti kõikvõimas (sest on asi, mida ta ei saa luua). B. Kas jumal suudab teha iseennast ühtaegu kõikvõimsaks ja mittekõikvõimsaks? Kui jah, siis osutub, et ta on (kõrvuti kõikvõimsusega) ka mittekõikvõimas. Kui ei, siis on asi, mida ta ei suuda. Järelikult pole ta kõikvõimas. C. Kas jumal suudab valmistada objekti, mida ta ei suuda kontrollida? Kui jah, siis pole ta enam kõikvõimas, kui on sellise objekti valmistanud. Kui ei, siis pole ta samuti kõikvõimas, sest leidub objekt, mida ta ei suuda valmistada.

Sellised mõttekäigud panevad enamikku jumalateoreetikuid arvama, et jumala kõikvõimsust ei saa tõlgendada täiesti absoluutsena, vaid seda tuleb mõista kitsamalt. Loogiliselt võimatut ei suuda jumal teha. (Võidakse lisada veel täiendavad kitsendused: jumal ei suuda muuta minevikku; ta ei suuda teha halba.) Eeltoodud arutlustest nähtub, et vastuoksused on jumala-idee puhul kerged tekkima; ent hea tahte korral on võimalik neid nii või teisiti kõrvaldada või leevendada.

Jumala lihtsus

Enne kui minna edasi, veel ühest atribuudist, mida jumala-teooriates vahel võib kohata. Jumaliku lihtsuse doktriin kuulub rohkem keskaegsesse kui tänapäevasesse filosoofilisse teoloogiasse. "Jumal on lihtne" tähendas peamiselt seda, et Jumalal pole osi, ta on läbinisti lihtne ja ühtne eriti ses mõttes, et jumalikud atribuudid tegelikult pole üksteisest eristatavad. Kõiketeadmine ja kõikvõimsus on üks ja sama asi; täiuslik headus on sama mis kõikvõimsus jne. Kui tavapärastele jumalikele atribuutidele lisada ka veel niimoodi mõistetud lihtsus, muutub jumala olemus kahtlemata veelgi hämmastavamaks ning mõistuspäraselt veelgi raskemini haaratavamaks. Kuid lihtsuse doktriin võib olla osaliselt motiveeritud eespool kirjeldatud loogilistest probleemidest. Kui asutakse seisukohale, et jumala erinevad atribuudid on kõik üks ja sama asi, on eristamatud, kuidas saaks siis nende vahel olla loogilisi vastuolusid?

Teine probleem: jumala olemasolu tõestamine Niisiis on põhiliselt kaks viisi, kuidas tõrjuda loogilisi raskusi, mis võiksid takistada jumala olemasolu võimalikuks tunnistamist. Esiteks, jumala atribuute niimoodi täpsemalt piiritleda, et ületamatud raskused kaoksid (kitsendades kõiketeadmise, kõikvõimsuse, üliheaduse mõisteid – kas mõnda ühte neist või kõiki korraga). Teiseks, apelleerida ideele, et universumis (ja veel enam väljaspool universumit) on asju, mida piiratud inimtaip ei saagi mõista: inimese küündimatus ei takista neid asju aga olemas olemast. Eeldanud, et jumal on loogiliselt võimalik, on püütud loogilise arutlusega tõestada, et jumal tõepoolest on või peab olema. Immanuel Kant, kes aegade jooksul esitatud jumalatõestusi analüüsis, jagas kõik arvukad tõestused kolme põhiliiki. Jumalatõestus võib olla ontoloogiline, kosmoloogiline või teleoloogiline.