Ontoloogilist argumenti seostatakse harilikult Anselmiga, Canterbury peapiiskopiga 11. sajandist. (Tema argumenti täiustas hiljem Descartes.)
Canterbury Anselmi mõttekäik on järgmine.Kui vaatame enda sisemusse, leiame, et meil on olemas idee täiuslikust olendist. Me suudame mõelda ja mõtlemegi olendist, kes on suurem ja täiuslikum ükskõik millest muust, mida suudame mõelda. See on idee olendist, kellel on kõik positiivsed omadused, kõikvõimalikud „täiused“.
Kuid olemasolemine ise on samuti täius, positiivne omadus: hea asi, mis on olemas, on parem ja täiuslikum kui (temaga muus mõttes identne) hea asi, mis on vaid imaginaarne. (Näiteks reaalne jäätis on parem kui täpselt samasugune jäätis, mis eksisteerib ainult meie kujutluses.)
Kui oletada nüüd, et seda täiuslikku olendit, kellest mõtlesime, tegelikult pole, siis näib olevat võimalik idee veelgi täiuslikumast olendist: kellel on kõik needsamad täiused, mis juba mõeldud olendil, aga kes lisaks sellele veel ka tegelikult on olemas.
Ent sellega oleme jõudnud loogilise vasturääkivuseni. Eeldasime ju algselt, et olendil on kõik võimalikud täiused; nüüd aga ilmnes, et see nii siiski pole, üks täius on puudu.
Loogilise vasturääkivuse ärahoidmiseks tuleb asuda seisukohale, et kui meil on idee täiuslikust olendist, siis see olend ka tõesti on olemas.
Immanuel Kant on Anselmi argumenti kritiseerinud järgmisel moel (enamik filosoofe arvab, et see kriitika lükkab Anselmi tõestuse otsustavalt ümber).
Olemasolu pole omadus, või pole samal tasandil muude omadustega – sellistega nagu rohu rohelisus või lehma mustavalgekirjusus.
Anselmi argument on aga eeldanud vastupidist.Esimene lause fikseerib klassi elemendi ühe tunnuse; teatab, et mõiste lehm alla langeval olendil on nii-ja naasugune tunnus.
Teine lause ei räägi mõiste lehm alla langeva olendi konkreetsetest tunnustest; pigem ütleb, et reaalses maailmas leidub olend, kes langeb mõiste lehm alla.
Kujutleme näiteks, et kaks talumeest hakkavad arutama, mida kujutab endast täiuslik, ideaalne lehm. Mõlemad loetlevad omadusi, mis teevad lehma täiuslikuks: suur piimaand, rahulik meelelaad, hea tervis, võime anda järglasi jne. Juhtugu nii, et kahe talumehe loetelud langevad täielikult kokku, välja arvatud ühes punktis: üks talumeestest lisab nimekirja lõppu veel omaduse: „on olemas“.
Kas on adekvaatne öelda, et kahe talumehe ettekujutused ideaalsest lehmast erinevad (et neil on erinev „ideaalse lehma“ mõiste)? Ei. Olemasolu ei ole veel üks ühik asja omaduste nimekirjas. Ta on midagi muud.
Kui Kantil on õigus, variseb Anselmi jumalatõestus kokku, sest see tõestus pidas võimalikuks eristada kahte ideed täiuslikust olendist, kellest ühel on üks hea omadus rohkem kui teisel – nimelt olemasolu. Kui olemasolu pole omadus, ei saa niimoodi arutleda.
Ent lõplikule üksmeelele selles osas, kas Kant on Anselmi kummutanud, pole siiski jõutud.