Teleoloogiline argument kujutab endast argumenti plaani või eesmärgi põhjal (teleos tähendab kreeka keeles 'lõpuleviidud, täielik'). Inglise keeles – argument from design.
Siin on taas tegemist mitte niivõrd ühe selgepiirilise argumendiga kui terve argumentide perekonnaga.
Lähtekohaks on mõte looduse eesmärgipärasusest ja otstarbekusest.
Silm näib olevat spetsiaalselt välja mõeldud ja kohandatud selleks, et olend võiks tema abiga näha; jalad on mõeldud kõndimiseks; võib ka mõelda, et vihmasadugi pole juhuslik asi, vaid on hästi sobilik selleks, et varustada taimi veega, mida nad eluks vajavad; delfiini kehakuju näib olevat justnagu spetsiaalselt selleks kavandatud, et ta saaks kiiresti ujuda jne.
Teisest küljest, kui vaadata inimeste maailma, näeme, et inimene oskab luua lihtsamaid ja keerulisemaid masinaid, mis teatud ülesannete täitmiseks hästi sobivad: tulemasinaid tule süütamiseks, autosid ja lennukeid edasiliikumiseks, kelli aja arvestamiseks jne. Kas pole siis võimalik, et ka maailmal tervikuna on olnud intelligentne kavandaja, kes on loonud asjad ja olendid kui "masinad" teatud ülesannete või eesmärkide jaoks? Niisugune mõte on üpris loomulik. Tõsi küll, maailma intelligentse kavandaja olemasolu ei saa sellise loomuliku analoogiaga muidugi tõestada – ainult teha selle mõtte tõepärasemaks.
Teleoloogiline argument võib olla sõnastatud teistmoodi. Lähtekohaks pole mitte ebateadlik mehhaaniline analoogia masinate maailma ja olendite maailma vahel, vaid pigem veendumus maailma suurepärasuses. Need kohastumused ja otstarbekused, olendite omavaheline seos, nende rafineeritus jne võib äratada imetlust ja vaimustust ning kutsuda esile umbes sellise mõttekäigu:
Maailm on täiuslik. Täiuslik maailm võib tekkida ainult täiusliku olendi loomeakti tagajärjel. On olemas täiuslik olend – maailma looja.
Veel kolmas variant. Teleoloogiline argument võib rõhutada niisugust aspekti: maailmas on kõigi imeliste asjade seas olemas üks eriti hämmastav asi – teadvus (vaim, mõistus, tunnetusvõime). Teadvus, mis on looduse enese osa, on ühtlasi võimeline loodust tunnetama. Loodus tunnetab loodust. Kui loodus on võimeline iseennast tunnetama, siis peab loodus ise olema mingil moel vaimne, tunnetav olend. Sest kuidas muidu oleks see võimalik? Kuidas saab nii hämmastavat asja nagu teadvus või vaim seletada ilma aluseksoleva vaimsuseta? Teiste sõnadega, tõsiasjast, et tunnetus on võimalik, järeldub jumala olemasolu.
Teleoloogilist argumenti kritiseeritakse paljudes punktides. Eesmärgipärasust, mis näib ilmnevat looduses, on võimalik seletada puhtbioloogilise evolutsiooniteooriaga. Nähtused ja olendid on otstarbekad ning üksteisega hästi sobitunud sellepärast, et looduslik areng ja valik on asja miljonite aastate jooksul nii kujundanud. Otstarbekust saab seletada ilma jumalata.
Samas tasub tähele panna, et evolutsiooniteooria siiski ei kummuta vähimalgi määral teismi. Ta kirjeldab vaid, kuidas võisid otstarbekad “asjad", ümbrusega hästi toime tulevad "mehhanismid" tekkida iseeneslikult, aastamiljonite pikkuse loodusliku valiku tulemusel.
Kuid evolutsiooniteooria ei tõesta, et nii see just tingimata oli või et seepärast jumalat ei ole. Isegi kui evolutsioonimehhanismid oleksid ühel hetkel täiesti lõplikult tõestatud (mis on võimatu), saab teist alati vastata järgmiselt. Evolutsioon on jumala väljamõeldud abinõu. Ta ei loonud kõiki elusorganisme ise, vaid seadis sisse evolutsiooniprotsessi. Ta sättis asjad nii, et ürgsest molekulaarsupist tekkisid kõigepealt elu alged; seejärel käivitas ta evolutsiooni, et just selle abiga asustada maailma täiuslike olenditega.
Kui teleoloogiline argument lähtub “maailma imelisusest", on veelgi enam põhjust vastu vaielda.
Kriitika keskendub sellele, kas argumendi eeldus ikka õige on.
On üpris küsitav, kas maailm on imeline ja täiuslik. Kui manada silma ette tehasekorstnast kerkivad mürgiste aurude pilved, näljahädad, katkud, koonduslaagrid, terrorism, ravimatud haigused, tekib küsimus, kus on imelisus. Nõuab head tahtmist, et asuda tõsimeeli seisukohale, et see kõik on põhiliselt suurepärane ja täiuslik.
Lihtne inimmõistus kipub pigem arvama, et maailmas on ohtralt asju, mis võiksid olla olemata.
Või võtame eluslooduse. Imetledes jänese või rebase suurepäraseid kohastumusi (ja tunnistades evolutsiooniteooriat), võiks mõelda sellele, et iga ilusa ja kavala rebase kohta on evolutsiooni käigus tulnud miljoneid ebaõnnestunud olendeid (ja liike), kes on halastamatult välja praagitud. Rebane pole üliolendi suurepärase loomeplaani tulemus, vaid massilise pimeda katsetamise tagajärg.
Kas seda protsessi saab pidada imeliseks? Tekib kiuslik küsimus: kui tegu on üliolendiga, kes kõike suudab, oleks ta võinud valida ökonoomsema ja ilusama mooduse olendite loomiseks. Miks luua rebane ja hulk temaga analoogilisi liike, kes lõpuks rebase poolt olelusvõitluses välja tõrjutakse, kui oleks võinud kohe luua sellesama rebase?
Kui teleoloogiline argument räägib sellest, et teadvuse ja tunnetuse imelisust pole kuidagi võimalik seletada teisiti kui jumala olemasoluga, esitatakse mõnikord vastuseks järgmine (“poolteaduslik") argument.
Võtame lähtekohaks nn 'nõrga antroopsusprintsiibi'. (Vt Stephen Hawking, Lühike aja lugu.)
Viimane väidab: maailmas, mida me tunneme, avaldub just nii palju korda, kui on vajalik selleks, et inimesed saaks siin eksisteerida. Pole sugugi üllatav, et me ümbritsevat maailma tunnetame; sest meie olemasolu nõuab (lokaalselt) maailma suurt korrapära. Kui meie lähemas ümbruses poleks maailm küllalt korrapärane, ei saaks me eksisteerida. Näiteks oletame, et Maa atmosfääri temperatuur ei püsiks korrapäraselt ühesugustes kitsastes piirides, vaid võiks aegajalt korrapäratult sada või paarsada kraadi kõikuda: juba esimese ülespoole kõikumisega me aurustuksime koos kogu oma tunnetusvõimega.
Kuna inimene püsib vaid tänu sellele, et tema ümber on lokaalselt korrastatud universum, siis on mõneti mõistetav, et see lokaalne korrastatus (mis on vastavuses inimese enda struktuuridega) on inimese jaoks tunnetatav.
Kuid pole alust arvata, et kogu universumis valitseb sama palju korrapära. Seepärast võib suur osa universumist väga hästi olla inimese jaoks põhimõtteliselt tunnetamatu.
Niisugune argument mõistagi pole taas mingi lõplik kummutus. Isegi kui nõrk antroopsusprintsiip kehtib, muudab ta tunnetusvõime olemasolu looduses vaid veidi vähem müstiliseks ja sisendab mõtet, et selle võime mõistmiseks ei pea tingimata jumalaideed appi võtma.