Vihuri

Vihuri talu ei alustanud iseseisva taluna.

Maja kuulus tegelikult naaberkrundile, Kalju talu juurde, kus seda üüriti suviti puhkajatele. 1960. aastal müüsid naabrid maja ja osa krundist Vergist/Eismast pärit Vihuri perekonnale, kes oli külla elama asunud pärast siberist naasmist.

Helmi ja Karl olid mõlemad seltskondlikud ja aktiivsed inimesed ja oma uues kodukülas populaarsed ning kalju talu peremees pakkus neile maja ja tükki oma krundist sõbrahinnaga, sest nõukogude võim ei lubanud enam kahte maja omada. Maja veeti palkidel Lille tänava poole. Plaan oli vedada see kaugemale, aga vaier katkes ja maja ei jõudnud päris plaanitud asukohta.
Perenaine nimetas oma uue kodu Raja taluks, aga külas tuntakse seda pigem perekonnanime järgi Vihuri taluna.

Kuna kalal käimine polnud enam lubatud, töötas Eisma poiss Karl ehitajana, ta on ehitanud näiteks Lainela puhkeküla maju ja Võsu poodi. Samuti oli ta hinnatud puusepp ja pottsepp, kelle ahjud alati hästi tõmbasid. Olude sunnil polnud ta pärast külakooli lõpetamist haridust saanud, aga luges palju ilukirjandust ja juhtis küla näiteringi. Helmi töötas küla einelauas (praegune „Rannamännid“) ja pensionärina ETKVL-i puhkekodu komandandina. Ta võitis kord kõige ilusama aia eest triikraua ja tantsis Võsu naiste rahvatantsurühmas.

Perepoeg Mati lõpetas Võsu kooli, Tallinna Polütehnikumi ja Tehnikaülikooli elektroonikainsenerina. Tema oli see meistrimees, kes külarahva telekatesse soome plokke sisse ehitas ja ka muid kodumasinaid parandas. Meile lastele tundus, et tema lemmikhobiks oli aiast kivide lõhkumine – Käsmu maapõu on täis graniitrahne. Teda armastasid kõik küla koerad ja varesed, sest ta jagas neile taskust viineritükke. Mati naine Maie oli innukas käsitööline, kes samuti pensionile jäädes külla kolis ja siit oma seltskonna leidis.