Jüri Vilmsi lahkumise 100. aastapäev

Täna möödub 100 aastat Eesti esimese kohtuministri Jüri Vilmsi ja tema reisikaaslate Johannes Peistiku, Arnold Jürgensi ja Aleksei Rünki hukkumisest. Eesti Vabariigile rahvusvahelist tunnustust nõutama ning sellele kaasa aitama läinud meeste tee lõppes Soomes tänini päris lõpuni selgumata asjaoludel.

Selle Eesti-loo juures on palju ebaselget. Kui vaadata juhtunut ajateljel, siis kuupäevade osas pole kindlust vist tänapäevani.

Samuti muudab aeg lugude sisu. Siiski on meil üpris kindel teadmine, et Jüri Vilms ja üks tema kaaslastest jõudsid Käsmu esmaspäeval, 25. märtsil, 1918. Kelle juures reisiseltskond peatus, selles osas on veidi erinevaid andmeid. Käsmus otsis Vilms abi kapten Joost Paadimeistrilt, kes kaasas kohtuministri põgenemisplaani ettevalmistamisesse Rudolf Pahlbergi ja Oskar Tiidemanni. Põgenike varjamisel olevat abiks olnud ka Toomas Eintrei.

Küllap ei jäänud võõraste külla saabumine märkamata ning Eesti asja ajamisel abiks rohkemgi külainimesi. Teisipäeval liitus kahe põgenikuga veel kolmas mees. R. Pahlbergi andmetel jõudis hiljem kohale Arnold Jürgens. Teistel andmetel tuli Jürgens koos Vilmsiga ning Johannes Peistik liitus hiljem. Teele asuti 27. märtsi varahommikul.

Teejuhiks tuli Käsmu Kalaojalt kaasa purjelaev “Hermine” tüürimees Aleksei Rünk, kes tundis teed ning orienteerus talvisel Soome lahel.

Edasiste sündmuste osas on üht-teist teada, kuid täpset selgust pole tänaseni. Käsmu koduloouurija Liine Lillemaa on oma materjalides märkinud, et J. Vilms hukati Soomes 13. aprillil 1918. aastal. See kuupäev langeb kokku ka seni avaldatud käsitlustega.

Võib olla ei olegi selle kurva loo puhul detailid nii olulised.

Oluline on meenutada, et 4 tublit eesti meest hukkusid ning neid meeles pidades ei tohi unustada ka seda, miks ja mis eesmärgil nad teele asusid ning mille eest oma eluga maksid. Tänasel vabadusel on kallis hind.

Eesti eest hukkunute surnukehad toodi sõjalaeval “Lennuk” kodumaale tagasi 1920-ndal aastal ning on maetud kodumaa mulda. On vaieldud selle üle, et kas kodumaa mulda puhkama toodi ikka nende surnukehad, kes Käsmust teele asusid. Selles osas oli Aleksei Rünga vennatütrel teadmine, et Aleksei ema sõnul olid poja surnukehal jalas tema kootud kapukad ehk sokid. Selline kurb asjaolu ja tõendus jõudis peale seda, kui ema poja võimalikku surnukeha Soomes tuvastamas käis, ka omaaegsesse meediasse ning seda retke Eesti eest  ja julgeid  teelisi on hiljemgi ikka aeg-ajalt meenutatud. Meenutame meiegi.

Loost saab pikemalt ja täpsemalt lugeda näiteks:

Waba Maa 4. mai 1927
Ajakiri “Akadeemia” märts 1938
Virumaa Teataja 22. 01.2008
S. Zettenberg “Jüri Vilmsin kuolema”

/Teksti koostas Meelis Liivlaid/

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.